Juhtkiri : Pahupidi prügiküsimusi
Arvamus 11 Jan 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Hämmastav, kuidas vaid põlvkonna-kahega on muutunud suhtumine sellesse, mida tasub alles hoida ja mida ära visata. Rahvasuu ju ütleb, et õige eestlane ei viska kirbunahkagi minema, ei tea, kunas seda võiks vaja minna. Ning toona ei visatud söögilauast midagi söömata aia taha, rääkimata sellest, kuidas köögis toitu hoiti.

Tänapäeva külluse keskel koguneb aga näiliselt üleliigset nii palju, et riik on sunnitud sekkuma, jäätmekäitluse seadusi kehtestama. Paistab, et inimestel puudub kas terve mõistus, hoolimine keskkonnast, või lihtsalt ei lähe neile enam korda, mis prügist saab, kui see silmapiirilt on kadunud.

Torontos on juba kaua prügi eemaldamisega olnud probleeme. Aastaid on üle piiri veetud äravisatud ei-tea-mida-kõike Michigani prügilatesse. Linnaisad määrisid ajutise lahendusena linlastele kaela erivärvil kaste, et nad ise hakkaksid prahti ja pahna sortima. Lõpuks on asjad nii kaugele läinud, et sel aastal jõuavad eramu omanikule koju ratastega konteinerid, millede mahu otsustab maksumaksja ise oma rahakotiga.

Miskipärast ei soovitud rakendada loogilist süsteemi: mida prügisse asetad, selle äraveo eest ka maksad. Selline lahendus on näiteks Seattle’is edukalt paigas. Kuid pärast pühi, esimesel Toronto prügipäeval, sai näha suuri kilekottide virnu, mis teepervedel ärakoristamist ootasid. Meenutaks lähenemist, mis valitses viimase Toronto prügivedajate streigi aegu. Toimetati salaja kodune prügi parkidesse või metsa alla, peaasi, et kodus jalgu ei jääks.

Eestis on omakorda 1. jaanuarist keelatud prügilatesse ladestada sorteerimata olmejäätmeid, mis tähendab, et neid tuleb liigiti koguda. Ajakirjandusest jääb mulje, nagu oleks tekkinud mingi paanika – inimesed ei teadvat, kuhu ja kuidas oma prügi asetada, sorteerida. On ka kurdetud, et vastavaid konteinereid on pealinnas vajaka. Kuid ometi sätestas olmejäätmete sortimise nõude juba neli aastat tagasi kehtima hakanud jäätmeseadus. Millest siis segadus? Kas laiskusest või hoolimatusest?

Ükski seadus ei suuda muuta suhtumist. Mõtestatult prügisse suhtumine ei paista kuuluvat tarbijakultuuri. Torontos oli näiteks 1960-ndatel aastatel väga vähe avalikke prügikaste, tänavatel polnud ka rämpsu näha. Nüüd on sorteerimispiludega mahutid pea igal suuremal ristmikul, kuid ajalehed, vee-ja kokapudelid, purgid, suitsupakid, kiirtoidu kotid/karbid/topsid pahatihti sinna ei jõua. Rentslisse ja mujale aga küll.

Prügi küsimuse lahendamine nii nagu ise heaks arvad, ei ole kooskõlas kirjutamata ühiskondlike reeglitega. Et valitsused peaksid seadusega sätestama seda, mis peaks olema inimese loomulik lähenemine, käib üle mõistuse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus