Keskmisel Põhja-Ameerika kodanikul ei tohiks ometi puududa keskendumisvõime või taip tunda pealiskaudse ja olulise vahet. Küll aga arvab massimeedia, et pööbel on kas tuim või tume. Nii läheneti viimastel päevadel ühele uudisele ning ühele aastapäevale.

Esimene neist oli APEC (Aasia ja Vaikse Ookeani Regiooni Riikide Majanduskoostöö) tippkohtumine Austraalias, kus kohtusid teiste hulgas Kanada peaminister Harper ja USA president Bush. Teine oli muidugi n.-ö. 9/11 märkimine; päev, millega Bushi valitsus on õigustanud hiljutist USA välispoliitikat, mille juured on aga palju vanemad kui president ise.

APECi foorumi kajastamisel paistis olevat tähtsam Bushi nöökimine. Austraalia koomik, kes maskeeritult Osama bin Ladenina esitas protesti foorumi vastu, sai enam tähelepanu kui president. Seda aga ainult seniks, kuni Bush komistas keeleliselt, nimetades foorumit nafta riikide OPECi kogunemiseks. Teadagi nähakse paljude poolt Iraagis toimuvat kui USAle õlivarude tagamist.

Kuid keskkonnamured ei leidnud You Tube'i põlvkonnas võrdset tähelepanu. Ehk selle tõttu, et APECi juhid kirjutasid alla heitgaaside vähendamise lepingule, mis oli nii naeruväärselt nõrk ja mittemidagiütlev, et see vaevalt trükimusta vääribki.

Sydney deklaratsioonis ei mainitud ei Kyoto protokolle ega globaalseid eesmärke emissioonide vähendamiseks. Teadagi on Hiina (APECil esindatud) ja USA maailma suuremad reostajad; ka Kanada, tänu liberaalide lühinägelikule poliitikale on üks neid jõukaid riike, kellele Kyoto kohustustest kinni pidamine pole vist tähtis. Et Harper pole suutnud veel liberaalide poliitikale paremat alternatiivi pakkuda ning siiski kirjutas Sydneys alla, on tema valitsusele häbiplekiks.

Harper esines ka teisipäeval esimese Kanada valitsusjuhina Austraalia parlamendi ees. Kuna päev kattus WTO ja Pentagonile suunatud rünnakute aastapäevaga, oli Harperi kõne dzhingoistlik, rõhutades kõiki neid patriootlikke ja demokraatlikke väärtusi, milledega ajalooliselt on õigustatud võõrriikidesse sõjaliselt sekkumist.

USAs on aga paljudele patt asju teisiti näha. Septembri 11. päev on ju Patriootide Päev, mälestatakse rünnakuohvreid ja vapraid korrakaitsjaid, tuletõrjujaid, kes neid päästa püüdes ise hukkusid. Ent ka neid üritusi tuuakse eetrisse paatosega pooleks.

Kui siis ka USA kindral David Petraeus ei suutnud kongressile aastapäeva märkivas rapordis anda kindlat suunda, kui kaua võib veel minna, enne kui Kesk-Idas poliitiline olukord stabiliseerub, läks asi meedias puhtaks parteipoliitikaks. Unustades, et olgu Valges Majas kas demokraat või vabariiklane, välispoliitikat juhivad ikka majandusmehed.

Poliitika on pahatihti omaette palagan. Nuta või naera, aga tõde, rääkimata olulistest otsustest, faktidest, on meediast raske sellisel ajal meelelahutuse kõrvalt leida.

Märkmed: