Kirjutades tänase lehe jaoks artiklit I Põhja-Ameerika Eesti Päevadest, mis toimusid 1957.a. Torontos ja olid kindlasti eelduseks Ülemaailmsete Eesti Päevade traditsioonile, sai uuritud rohkelt vastavat materjali ja süvenetud tolleaegsesse olustikku, mis aitas pildi loomisel selle aja eesti põgeniku igapäevaelust võõral maal. Torontos oli teatavasti enamus eestlasi elanud selleks ajaks tunduvalt vähem kui 10 aastat, kuid väga aktiivselt tegutsesid oma kirikud, ajalehed, ühendused, seltsid; kultuur õitses ja eestlus oli nii tugev, et tubli rahvusgrupina pälviti Kanadas tähelepanu ja kiitust.

Kogu see ühiskondlik tegevus toimus inimeste põhitöö kõrvalt, mis polnud sugugi kergete killast, sest võõrale maale saabudes tuli vaatamata keelelistele raskustele ja sageli eriala vahetamisele teha tööd, mis toidaks peret ja aitaks jalad alla saada. Kõik tulid sellega toime; tagasiteed kodumaale polnud, sest seal valitses võõrvõim.

Kuigi olud ning proportsioonid on tänaseks muutunud, on siiski jäänud samaks eestlase soov oma rahvuskaaslaste seltsis mitte lihtsalt lõbusalt aega veeta, vaid teha seda organiseeritud korras: organisatsioonid pole küll enam sama arvukad kui aastakümneid tagasi, aga soov eestlust hoida on samavõrd tugev. Ja eestluse hoidmine on ikka käinud käsikäes kultuuriga — kunsti, laulu, tantsu ja muusika abil saab edasi anda paljutki. Nii oma kodumaa kauneid traditsioone kui vabadusiha.

Tänasel päeval on väliseesti kultuuri loomulikuks osaks ka koostöö kodumaaga ehk talentide vahetus — mitu korda aastas sõidavad Torontosse erinevad Eesti artistid, pakkumaks kultuurielamusi. Hiljutiseks eredaimaks näiteks on edukas Jõekääru Jazz, kus osalesid andekad muusikud siit- ja sealtpoolt ookeani, kõik oma ala parimad. Vestlusest Eesti muusikutega jäi kõlama nende siiras imetlus Kanada eestlaste, nende kultuuriliste ja keeleliste saavutuste suhtes. Sama on hakanud ka silma paljude teiste kodumaalt külla tulijate puhul. Kõlab küll natuke naljakalt lause „väliseestlus on moes“, aga just niimoodi võiks kokku võtta paljude viimase aja suhtumisi. Millise huviga külastavad kümned ja kümned kodumaalt Torontosse sõitnud inimesed Eesti Maja, Tartu College’it ja mitmeid organisatsioone; millist huvi pakuvad noortele siinsed arhiivid ning millist aukartust äratab kogu see enam kui 50 aasta jooksul tehtu. Üha enam silmab ka eesti ajakirjanduses väliseestlusele pühendatud artikleid-uudiseid ning paistab, et see aeg, kus Kanadat leidis Eesti uudistest vaid seoses mõne õnnetuse või sensatsioonilise seigaga, hakkab üle saama. Maailm on avardunud ning ka inimeste huvid saavad laiema pinna.

Meie tänases lehes kohtab lugeja tavapärasest enam väliseestluse teemat. Kalender näitab septembrikuud — taas alustavad rohked organisatsioonid oma tegevust, kirjutades tulevast laiahaardelist ajalugu.

Märkmed: