Juhtkiri: Musta raamatu valged lehed
Arvamus 06 Jun 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Möödunud nädalal viibis Kanadas riigivisiidil Ukraina paminister Viktor Jushtshenko. Tema siiatuleku üheks eesmärgiks oli ajaloolise tõe jaluleseadmine – käsitleda 1930-ndate aastate alguses Stalini ja tema kliki poolt Ukrainas kunstlikult tekitatud suurt näljahäda (holodomor) genotsiidina. Holodomor (surm nälja läbi) oli Ukraina rahvuslik tragöödia, mille tagajärjel hukkus 6–9 miljonit inimest ehk ca kolmandik rahvastikust.

Lisaks Ukrainale endale on näljahäda genotsiidiks kuulutanud paljud riigid eesotsas USA-ga. Nüüd tegi seda ka Kanada. Kolumnist Eric Margolis nimetab 2. juuni Toronto Sun’is holodomori kaasaja suurimaks inimsusevastaseks kuriteoks ja peab selle kvalifitseerimist genotsiidiks tähtsaks kahel põhjusel: 1. kuna Kanada on kõrge rahvusvahelise mainega riik, siis leiab kõnealune otsus vastukaja kogu maailmas; 2. Venemaal on praegu levimas nostalgiline igatsus Stalini aegade järele, mistõttu tuleks venelasi teavitada Stalini kuritegudest.

Margolise sõnul on Holodomori üle 70 aasta varjatud ja ignoreeritud. Pole siis ime, et see ränk sündmus on paljude ohvrite järeltulijate mälust pühitud. Nendele vaatavad mustast raamatust vastu vaid valgeks võõbatud lehed. Sama tendents on muide täheldatav ka Hiinas, kus Tiananmeni väljakul 1989. a toimunud veresaun on rahval meelest läinud või sellest ei hoolita. Needki musta raamatu lehed on valged ehk tühjad.

20. saj. ajaloole on jätnud pitseri kaks totalitaar-rezhiimi – natsism ja kommunism. Kui natsikurjategijad on ammu oma karistuse saanud, siis pole mitte ühtki nõukogude massimõrvarit siiani süüdi mõistetud. Nii heidabki Margolis läänemaailmale ette nõukogude genotsiidiohvrite teadlikku ignoreerimist.

Ajaratas käib aga raudse järjekindlusega ringi. 14. juunil mälestab meie rahvas juuniküüditamise 67. aastapäeva. On võimalik, et seegi sündmus on oma traagiliste üksikasjadega paljudel eestlastel juba ununenud. Endine EV suursaadik Kanadas Jüri Luik kirjutas aasta algul kuukirjas Diplomaat: „Maailmas, eriti muidugi Euroopas on palju kommunismiikkest vabanenud maid, kes täna naudivad turumajanduse heaolu. Aga kusagil Siberi lagendikel on ristideta hauad, kuhu on kunagi maetud meie suguvõsa liikmed, kellest paljud olid surres oma parimas elueas.“ Kui sageli nad meile meenuvad? Ja meile ehk veel, aga järglastele? Mõtlen siin oma ema kaksikvennale, kelle ristita haud on kusagil Komimaal. Tema vanglast saadetud, pliiatsiga kirjutatud kirjad on koltunud ja rabedad, peaaegu juba valged, aga needki peaksid kuuluma musta raamatusse.

Moskva vassimine lähiajaloo ümber aga kestab. Selle ilmekaks näiteks on ida poolt tulev Arnold Meri vastu alanud kohtuprotsessile Hiiumaal. Kreml püüab selleski oma väärastunud ajalookäsitlust musta asemel valgena pakkuda.

Ehkki aeg parandab haavad, ei anna see põhjust ülekohtu unustamiseks ja eiramiseks. Must olgu ikka must ja valge valge!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus