Pühapäeval on emadepäev. Emadele võlgneme tänu ajatu ja imelise elu edasikandumise müsteeriumi eest. Ema ühendab perekonda ja kujundab selle õhkkonda. Temast oleneb, kui palju on kodus armastust ja turvalisust. Ema oskab lastele lootust anda ja kadumaläinud lootuse tagasi anda. Emaks ei õpita, emaks saadakse. Ja jäädakse elu lõpuni.

Olla ema on ühtlasi väga suur vastutus, sest nii rahvus kui keel saavad alguse perest. President Lennart Meri ütles 10 aastat tagasi peetud emadepäeva kõnes: „Mind häirib, et Eesti riigi taastamisel kõlab solgitud emakeel ja puhtalt kõlab üksnes kokkulöödavate pokaalide helin.“ Alkoholi ülemäärane pruukimine teeb tänastes eesti peredes oma kohutavat laastamistööd. Emakeel vajab aga meie kõigi kaitset.

Eestlased on lubanud, et nad kestavad üle aja. Äsja jõudis aga meieni ÜRO ja Eesti teadlaste ehmatav prognoos, et praeguse suundumuse jätkudes on meid aastal 2050 alles kõigest 503.000. Ja selles pole võimalik süüdistada epideemiaid, massirepressioone vms, sest peamiseks põhjuseks on siin mugavus, egoism ja halvad elukombed. Artiklis „Eesti uued sihid“ (PM, 11.04.2005) kirjutas Eesti ekspeaminister Mart Laar: „Eesti rahva ees on avatud võimalus SAADA SUUREMAKS, mis tähendaks eestlaste arvu tõstmist 1,5-le miljonile. See ei eeldaks mitte ainult suuremaid toetusi lastele ja peredele, vaid ühiskonna väärtushinnangute olulist muutmist.“

Eestis on aastas iga 1000 elaniku kohta ca 7 sündi. Rahvus säilib, kui see arv oleks 15—16. Seega on Eesti demograafiline olukord kriitiline. Kuidas aga teha eesti naistele selgeks, et nad peaksid lapsi sünnitama oma rahva püsimise huvides? Kui paljusid üldse huvitab, mis toimub 100 või 200 a. pärast. „Pärast mind tulgu või veeuputus“ mentaliteet on kahjuks laialt levinud. Lapse kasvatamine on ka kulukas ettevõtmine. Eestis kulub sellele hinnanguliselt pool miljonit krooni.

Tänapäeval lükatakse lapsesaamine aega, mil ollakse end majanduslikult kindlustanud, kuid 35–40aastased esmasünnitajad on oma lapse täisikka jõudes juba 55–60aastased. Liiga hilja!

Veel üks mure — üksikemad. Paljud ei julgegi sünnitada kartuses, et nende lastel pole äkki tulevikus isa. P. S. Taylor vaatleb 8. mai National Post'is üksikemade majanduslikku olukorda Kanadas artiklis Poverty's last bastion: Single mothers. Ehkki Vahtralehemaal on tehtud palju ühe vanemaga perekondades kasvavate laste heaks, näitab statistika, et seal sirguvad lapsed on kahe vanemaga peredes kasvavatega võrreldes palju halvemas olukorras. Ühe vanemaga peredes on võimalus, et iga kolmas laps jääb vaeseks; kahe vanema puhul aga 1:15-st. Mõtlemapanev suhe.

Muidugi võivad prognoosid valeks osutuda, sest ajalugu toob ikka kaasa üllatusi. Optimismi sisendab saareriik Island, kus alla 300.000-lise rahvaarvu juures on sajandite vältel suudetud säilitada nii oma keel kui kultuur. Jah, aga seal on ju 99% elanikest islandlased...

Märkmed: