Eesti Elu
Juhtkiri: Mõtteid Kangelaste maanteel
Arvamus 07 Aug 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Küllap oleme kõik näinud 401. ehk Kangelaste maanteel sõites ülekäigusildadele kogunenud kanadalasi riigilippudega, millega avaldatakse austust Afganistanis langenud sõjameestele. See tava sai alguse 2002. a., kui koju toodi esimesed seal hukkunud sõdurid. Ligi 30 inimest kogunes ühele sillale avaldama oma respekti kangelastele.

Ilus traditsioon kinnistus, kogudes üha rohkem inimesi nendele tseremooniatele. See on lihtne, ent ometi võimas ja mõjuv toetusavaldus sõduritele ja nende lähedastele.

Hiljuti oli juhus seista koos mõnekümne inimesega ühel sellisel sillal. Valitses leinaline ja rusuv meeleolu, kuni keegi ütles: „On ju väga kurb, aga ka uhke tunne, et meie hulgas on veel selliseid noori kangelasi.“ See lause käivitas spontaanse mõttevahetuse. Igaühel oli midagi olulist öelda. Kui tuledes autode korteezh lähenes, jäid kõik vaikseks. Lehvitati Kanada lippe, omatehtud loosungeid ja aplodeeriti.

Öeldakse, et kanadalased pole patrioodid. Mis siis sunnib inimesi nendele sildadele kogunema, vahel isegi tundide kaupa vihmas, lumesajus või kuumas päikesepaistes ootama langenud kangelaste möödumise hetke? Või miks tehakse annetusi hukkunute perekondadele, kui endalgi on majanduslikke muresid küllaga? Arvatavasti kaastundest, aga ilmselt ka patriootilistest tunnetest ajendatuna.

The Military Families Fund on võtnud oma õlgadele tänuväärse ülesande – aidata hättajäänud sõjaväelaste perekondi. Fond on tuntud oma paindlikkuse ja kiire reageerimise poolest – olgu tegemist lapse haiglasse toimetamise, toidukraami muretsemise või auto parandusega. Mõistagi on Afganistanis võitlevate või seal langenud sõjaväelaste perekondadel kanda tohutu koorem.

On vabatahtlikke, kes külastavad vigastatud sõjamehi haiglates ja taastusravikeskustes. Sõjainvaliididest ei tavatse siinne ajakirjandus palju rääkida, aga paljude vigastused on rängad – moonutatud näod, nägemise, kuulmise ja jäsemete kaotus, rääkimata ränkadest psüühilistest probleemidest. Vabatahtlike sõbralik toetus ja tähelepanu on siin asendamatud.

NATO missioonis osalevatel sõjaväelastel pole kerge. Taliban on nüüd käed löönud al-Qaidaga, ta näib olevat nagu seitsmepealine hüdra, mis allaandmist ei tunnista – kasvatab kaks uut pead ja ründab jälle. Nii hukkusid eelmisel nädalal nende pandud pommi otsas noored Kanada sõjaväelased – insenerid Christian Bobbitt (23) ja Sapper Matthieu Allard (21). 4. aug. National Post’i juhtkirjas väljendatakse neile tänu. Täna on nende asemele asunud juba uued mehed, kes püüavad kahjutuks teha Talibani koletiste surmavaid lõhkeseadeldisi, et seeläbi säästa oma kaaslaste elusid.

Ometi on elu Afganistanis viimase 7 aastaga märgatavalt muutunud. Ehkki kaugel veel lääne demokraatiast, astub Afganistan esimesi arglikke samme sel teel, muutes maailma nii ohutumaks. Kanada sõjameestel, kes seisavad sealse võitluse eesliinil, on selles suuri teeneid. Nad väärivad tõesti meie kõigi tänu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus