50 aastat tagasi startisid augusti algul Ämari lennuväljalt nõukogude kaugpommitajad, et harjutada sihtmärkide tabamist endisel Preisimaal. Nende „saavutusi“ jälgis Kaliningradis (Königsbergis) eesti noormees radariekraanilt. Ta soovinuks seda ülesannet parema meelega täita Ämaris, kuid eesti ajateenijaid sinna tollal ei soovitud ega lubatud. Noormees, kes nüüd on jõudnud vanaisa seisusesse, võib rahul olla, sest tema unistus on täitunud – Ämari lennuväljal teenivad ainult Eesti kaitseväelased. See mõjub ärritavalt idanaabrile; veelgi enam ehk aga perspektiiv, et rekonstrueeritavalt Ämari lennuväljalt hakkavad võib olla juba tuleval aastal õhku tõusma NATO lennukid.


Kreml püüab oma ilmset solvumist kompenseerida ja üleolekut demonstreerida Iskander-tüüpi raketikomplekside paigaldamisega Eesti piiri lähedale Luugasse, et võimaliku relvakonflikti korral anda purustav löök näiteks hiigelmaksumusega Ämari sõjalennuvälja pihta. Teade Iskander-tüüpi rakettide paigutamisest Eesti piiri taha pole ootamatu. Isamaa ja Res Publica Liidu välispoliitika spetsialist Marko Mihkelson juhtis sellele tähelepanu juba veebruaris. Teisalt võib see otsus muidugi olla ka vastuseks USA raketipaigutusele Poola territooriumile.

Iskanderid on ekspertide hinnangul kõige kaasaegsemad maa-maa tüüpi ballistilised raketisüsteemid nii oma trajektoori, navigeerimisvõimaluste kui ka optiliste seadmete tõttu. Need on seni Luugas asunud Totshka rakettide asemel viis korda kaugema lennu-ulatusega ja võivad tabada sihtmärke 500 km raadiuses. Sisuliselt tähendab see mitte ainult Ämari, vaid kogu Eesti mandriala ja Läti, aga ka näiteks Helsingi jäämist Vene ründerelvastuse haardeulatusse, mis muudab märgatavalt strateegilist situatsiooni kõnealuses regioonis. Olgu lisatud, et Venemaa on juba neid rakette ka katsetanud tõeliste sihtmärkide peal – sõdades tshetsheenide ja grusiinide vastu.

Iskanderite paigutamine Eesti piiri taha annab reservkolonelleitnant Leo Kunnase sõnul märku sellest, et Venemaa on hakanud Eestit tõsiselt võtma. Ehkki Moskval oli võimalus paigutada raketid ka näiteks Kaliningradi, otsustati teha seda Eesti piiri lähedale ilmselt seetõttu, et Eestil on suurem armee ja rohkem relvastust-varustust kui Lätil ja Leedul kokku. Kunnas näeb selles sammus isegi teatavat tunnustust Eestile.

Loomulikult ei saa see tegevus jääda Eesti-poolse tähelepanuta ning leiab arvestamist kaitsealases planeerimises. Eesti Kaitseväe juhataja Ants Laaneots on veendunud, et Venemaa sammule peab Eesti jõuliselt reageerima.

On hämmastav, et selline provokatiivne käitumine leiab aset ajal, mil Moskva taotleb viisavabadust Euroopaga ja räägib suhete parandamise soovist läänega. Nõustugem siinkohal Marko Mihkelsoniga: „Kindel on see, et hea tahte avaldusena selline samm pole kindlasti käsitletav.“

Märkmed: