Kui Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide juhid ja Euroopa Komisjoni esimees José Manuel Barroso väljendavad suurt rahulolu Brüsselis 19. novembril peetud ELi ülemkogu otsuse üle määrata Euroopa Nõukogu eesistujaks (presidendiks) Herman Van Rompuy ja Euroopa Komisjoni asepresidendiks (välisministriks) Catherine Ashton, on meedia sellest valikust jahmunud.

Mõjukad väljaanded ja vaatlejad peavad ELi juhtivat tandemit nõrgaks ja teovõimetuks, kuna mõlemad on suhteliselt tundmatud kujud rahvusvahelisel areenil. Mis on nende eesmärgid ja põhimõtted; milline nende visioon? Sellele vastatakse õlakehitusega.

Saksa ajalehes Die Bild ilmus selleteemaline lugu pealkirjaga „Need eikeegid peavad Euroopat juhtima“; briti poliitik Nigel Farage nimetas Van Rompuyd ja Ashtonit koguni „poliitilisteks pügmeedeks“ jne.

„Mägi, mis on Euroopa Liit, sünnitas /…/ Brüsselis hiire. Täpsemalt kaks halli hiirt, kui ühenduse liidrid valisid ELi esimeseks täisajaga presidendiks Herman Van Rompuy ja välisministriks britist Euroopa Komisjoni kaubandusvoliniku Catherine Ashtoni,“ kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas (PM, 23.11.09).

Ka Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp leidis, et „ELi liidrid läksid mageda kompromissi peale“, kuna liikmesriikide valitsusjuhid ei soovinud presidendina näha kedagi, kes oleks nad varju jätnud. Võib-olla oligi ülemkogu eesmärgiks leida kõrgetele kohtadele silmapaistmatud poliitikud ehk hallid hiirekesed?

20. nov. raadiosaates Välismääraja kiitis Eesti välisminister Urmas Paet ülemkogu valikut, sest president ehk eesistuja peab suutma 27 liikmesriiki läbirääkimistel ühele lainele viia. Van Rompuy on tuntud oivalise kompromissimeistrina.

Üldiselt peeti parimaks presidendikandidaadiks kogenud ja karismaatilist Suurbritannia ekspeaministrit Tony Blairi, kuid Paet arvab, et mitte kõik Blairi ideed poleks ehk Eestile sobivad olnud. Van Rompuy, leebe katoliiklasest filosoof ja lepitaja ei tekita aga ilmselt mingeid probleeme. Ta tõotas oma troonikõneski, et kellelegi varvastele ei astuta ega ühtki liikmesriiki ei pahandata.

Aga paruness Ashton? Kasekamp arvab, et tema sai ELi välispoliitika kõrgeks esindajaks seetõttu, et vastas ettenähtud tingimustele – on sotsialist ja naisterahvas. Nii loodi siis ELi juhtkonnas puht-arvestuslikul teel poliitiliselt korrektne tasakaal. Paet toob Ashtoni puhul aga positiivsena välja hea suhtlemisoskuse ja poliitilise osavuse, mida ta on demonstreerinud Lordide Kojas askeldades ja ELi kaubandusvolinikuna tegutsedes.

Van Rompuy ja Ashton peavad nüüd hakkama kujundama ELi sise- ja välispoliitikat. Kas nad saavad sellega hakkama? Näiteks sisemiste erimeelsuste korral või läbirääkimistel selliste keeruliste partneritega nagu Venemaa ja Hiina?


EL pole muidugi mitte liitriik, mingi ühtne löögirusikas, vaid riikidevaheline ühendus, kus igal liikmel on oma sõnaõigus. Jätkugu liikmesriikidel siis meelekindlust selle kasutamiseks ja oma huvide kaitsmiseks!

Märkmed: