Eestis on käivitatud initsiatiiv tuua võimalikult paljud võõrsil elavad rahvuskaaslased kodumaale tagasi. See on kirjas ka uues koalitsioonileppes ja sellega tegelemiseks palgatakse rahvastikuministri büroosse peatselt uus ametnik. Juba praegu on vähemalt 10 aastat võõrsil elanud tagasipöördujatel õigus rahalisele toetusele.

Probleem on mitmetahuline. Tagasi ei oodata mitte ainult II maailmasõja keerises pagenud eestlasi ja nende järeltulijaid, vaid ka neid, kes on lahkunud taasiseseisvumisajal. Eesti vajab praegu iga oma inimest, olgu tal pakkuda osav kätepaar, kasulikud kogemused või arukad ideed. Väga oodatud on ka väliseestlaste investeeringud. Praegu on Eestis rajamisel erinevad eluasemed eakatele, millest on kinni haaranud soomlased ja jaapanlased. Miks siis mitte ka väliseestlased?

Ometi põrkub heade kavatsustega kodupessa tagasipöörduv „eksinud lind“ kokku keeruliste probleemidega: Eesti kinnisvara hinnad on paiguti kõrgemad kui näiteks Torontos; toit, teenused ja tarbekaubad sama kallid (või kallimad) kui siin. Vanemad väliseestlased ei lähe juba sellepärast, et siin on nende perekonnad – lapsed, lapselapsed ja eluaegsed sõbrad, harjumuspärane keskkond jne. Nooremad, eriti professionaalid, ei saa harilikult Eestis nii kõrget palka kui läänes. Pangandus-spetsialist Indrek Neivelt leiabki, et oluline on muuta Eesti tööturg atraktiivsemaks.

Ehkki tänane Eesti on avatud ja demokraatlik riik, tuleb seal kohaneda teistsuguste tingimuste, asjaajamise ja muutunud keelepruugiga.

Seda on nähtavasti mõistnud ka 23. aprilli Eesti Päevalehe juhtkirja autor, kes loo pealkirjas kutsub: „Haned-luiged, tulge koju!“, ent tõdeb samas, et „ei saa, sest hunt on ees“.

17. mail Eestis korraldatava konverentsi „Tagasi koju?“ teemad on paljuütlevad: „Läänest tulnute ootused, üllatused ja soovitused“; „Tagasi Eestisse; mida sa võidad ja mida kaotad“; „Kuidas kodumaa tõmbab ja tõrjub?“ jne.

„Hundi“ nahas nähakse peamiselt just ebasoodsaid majanduslikke tegureid, eeskätt elatustaset, mis võib olla takistuseks eesti juurtega inimeste naasmisele.

Seda enam väärivad imetlust need hakkajad väliseestlased, kes pole probleemidest hoolinud ja on raskusi trotsides Eestis endale koha leidnud. Nad on tagasipöördujate jaoks justkui lööke pehmendav puhver. Üks sellistest vajalikest inimestest, Riina Kindlam kirjutab: „… nii et neid, kellel kasvõi raasuke eesti vaimu südames, võiks ahvatleda siiatulek.“ Sellest soovist on kantud ka Riina rubriik „Märkmik“, mida ta oma pisitütre kõrvalt püüab edaspidigi meile läkitada, et Eesti Elu lugejate tähelepanu juhtida teatud nostalgilise hõnguga pisidetailidele ja võrdlustele.

Nii ootab siis Eesti oma võõrsil laiali olevaid poegi ja tütreid koju. Kutsuvad ka kuldne kodukotus, kopliveer, lilledega kaetud nurmed ja kõik muu. Kas minna? Seda peab igaüks ise otsustama.

Märkmed: