Eelmist nädalavahetust ilmestas kodumaal Tallinna Lauluväljakul 1.-3. juulini toimunud XI noorte laulu- ja tantsupidu “Maa ja Ilm”.

Ehkki huvilistel oli võimalus internetist jälgida laulu- ja tantsupeo kontserte, oli see vaid kahvatu varjukuju kohapeal toimunust, aga mõjus sellegipoolest turgutavalt. Ainult lauluväljakul, eriti aga laulukaare all, valitseb sõnulseletamatu eufooriline ühistunne. Seal voogab vägev laulujõgi.
Muidugi pole ka see meepott ilma tõrvatilgata. Peo piletid olid lubamatult kallid – 7 eurot. Kui sellele veel liita väljaminekud transpordile ja toidule, oli laulu- ja tantsupeol käimine peredele üsna kulukas ettevõtmine. Postimehe 4. juuli juhtkirjast selgub, et eelmise korraga võrreldes kerkisid piletite hinnad noortepeol veerandi kuni poole võrra. Rääkimata ülikallitest piiratud istekohtadest, millest suur osa olid muide tühjad. Kungla rahvas sellest ei hoolinud ja seadis end mõnusalt sisse Lasnamäe nõlval, murul.

Ei tihkagi küsida, kui palju läks maksma Eesti-reis ja laulupeol osalemine Toronto Eesti Koolikoori liikmetele. Asi oli muidugi seda väärt. Nagu EV Ottawa Suursaatkonna asjur Riho Kruuv oma Seedriorul peetud kõnes ütles, annab see siinsetele eesti noortele hea kogemuse Eestist ja võimaluse kodumaasse kiinduda ning ehk tulevikus sinna elamagi asuda.

Laulu- ja tantsupeole tuli inimesi kokku igast Eestimaa nurgast ja, nagu öeldud, kaugemaltki, et ühiselt laiendada imelist laulujõge, mis on voolanud 142 aastat, ühendades meid mineviku ja tulevikuga. Mitte ühelgi võõrvõimul pole õnnestunud laulupeotraditsiooni murda. Raamatus „Eesti kultuuri ajalugu“ asetab Lauri Vahtre 1869. a toimunud I üldlaulupeo pjedestaalile kui ainulaadse ja erakordselt tugeva rahvusliku värvinguga sündmuse Eesti kultuuriloos.

Ajakirjanik ja kirjanik Rein Veidemann nimetas 4. juuli Postimehes Eesti noore põlvkonna suurkogunemist kümnete-sadade ojakestega tuleviku jõeks. Veidemann edastab oma rongkäigu jälgimise muljeid: „Kuis oleksin ilma rongkäiguta teada saanud, et kusagil laulab kammerkoor Head Ööd, Vend, poistekoor Lõoke, tüdrukute ansambel Piripiigad, mängib Nissi Trollide orkester või tantsib-võimleb Rüht? Iga niisuguse teravmeelse või naljaka nime taga on kutsumused ja kohustused, iganädalased kokkusaamised, lõputuna tunduvad harjutused, et siis, kui laulu- ja tantsupeo sarvehüüd rahvast taas kokku kutsub, oleks oma rõõmuga kogetud vaevast sündinud loomingut ette näidata.“
Eestlaste kultuurilembelisus, töökus ja visadus on kunagise väikese ojakese avardanud vägevaks laulujõeks, mis on äratanud tähelepanu kogu maailmas. Võime olla uhked selle üle, et laulupidude traditsioon on leidnud koha isegi UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjas.
On päris kindel, et kui kolme aasta pärast kõlab taas laulu- ja tantsupeo sarvehüüd, tõtatakse taas rõõmsal meelel laulukaare alla, sest teisiti lihtsalt ei saa. Laulupidu on meil ju geenides.

Märkmed: