Nende sõnadega iseloomustas politoloog prof. Rein Taagepera kunagi Eesti Riigikogu valimisseadust. Kulinaaria valdkonnast võrdumit otsides võiks seda nimetada ehk ka rosoljeks ja meenutada eesti vanasõna, et „mitu kokka ei keeda head suppi“.

Riigikogu valimistulemused saadakse nii keerulisel viisil, et see paneb isegi asjatundjatel ja statistikutel pead valutama, tavakodanikest rääkimata.

Omal ajal Põhiseaduslikus Assamblees heaks kiidetud valimissüsteem võis ju Eestile tol hetkel tõesti sobivaim olla, aga kas ka aastal 2007? Kas pidada loomulikuks, et paljud valijad pole siiani suutnud endale selgeks teha selle süsteemi olemust ja toimemehhanismi? Kas mitte siin ei peitu üks madala valimisaktiivsuse põhjusi? Kui valimissüsteem on rahvale arusaadav, siis tõuseks kindlasti ka osalusprotsent. Võib-olla algab ka just siit rahva võõrandumine poliitikast.

Paljud valijad on tõdenud, et valimistel sõltub nende tahtest vähe. Hääletatakse ju partei ehk õigemini selle nimekirja poolt. Seetõttu võib näiteks Reinule antud hääl minna Maiele ja vastupidi. Alla 5% hääli kogunud erakonnad Riigikogusse ei pääse. (See on ka põhjendatud, sest kui ikka ei suudeta ca 25.000 häältki koguda, milline kõla- või esindusjõud sellisel erakonnal siis on?) On muidugi veel isikumandaadid, kuid seda privileegi naudivad vaid vähesed, kõige populaarsemad (või ka populistlikumad) poliitikud.

Eesti Põhiseaduse §60 kohaselt valitakse riigikogu liikmed vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel, mis tähendab, et erakonnad saavad riigikogus kohti võrdeliselt kogutud häältele. See on iseenesest suurepärane mõte, sest nii peaksid saama võimalikult erinevad ühiskonna grupid parlamendis esindatud. Tegelik tulemus võib olla aga midagi muud, sest valimiste tulemusena „kokkuklopsitud“ koalitsioonivalitsused tegutsevad pahatihti põhimõttel „luik, haug ja vähk“.

Praegune valimisseadus hõlmab Soome, Iisraeli, Saksamaa valimisseaduste osasid, mida on omakorda täiendatud Eesti-poolsetega. Kuna valimisseadus on kehtiva Põhiseadusega paika pandud, tähendaks tema muutmine (või lihtsustamine) ühtlasi Põhiseaduse muutmist, mis on pikaajaline, aastaid kestev protsess. See pole siis nähtavasti hea idee.

Võib-olla oleks mõttekas alustada nullist, koostada täiesti uus seadus, milles välditaks olemasoleva vigu? Paljudes riikides kasutatava majoritaarse ehk enamus-süsteemi puhul on valimisringkondi täpselt nii palju kui parlamendis kohti. Igast ringkonnast läheb sel juhul parlamenti üksainus, kõige rohkem hääli kogunud kandidaat. Lihtne ja loogiline — iga kandidaat teenib hääli vaid endale. Aga selle plusse ja miinuseid kaaluvad (või on juba kaalunud) targad juristid.

Ajakirjanik Külli-Riin Tigasson on öelnud: „Valimisreegleid tuleks muuta nii harva kui võimalik, aga siiski ka nii tihti kui vaja.“ Kindlasti — seda eriti demokraatia edendamise huvides.

Märkmed: