Eelmisest nädalast jäi hinge kriipima üks lühiuudis, mida pressis eriti ei kommenteeritud. Eesti Rahvastikuregistri statistika põhjal oli 1. jaanuari 2010 seisuga Tallinna 407.000-st elanikust vaid alla poole (192.000) neid, kes oma rahvuseks märkisid „eestlane“.

Seda ehmatavat tõsiasja peab demograaf Luule Sakkeus normaalseks, suurlinnale iseloomulikuks nähtuseks ja mitte ohuks, sest migrantidel olevat veelgi madalam sündivustase kui eestlastel. Tema sõnul on eestlaste osakaalu vähenemine Tallinnas põhjustatud pealinlaste valgumisest maale, millele viitas ka uudise pealkiri –„Eestlasest on saamas maainimene“.

Toronto ääremaad on ju samuti paisunud omaette linnadeks, kus peamiselt noorem rahvas eelistab elada. Kui see ka Eestis nii on, siis ei peaks külade tühjenemist ju enam kartma. Paraku näitab statistika maakondade lõikes ikka veel rahvaarvu pidevat kahanemist. Jääb arusaamatuks, kuhu need tallinlased siis ikkagi valguvad.

Teiseks ei pea Sakkeus üldse tähtsaks rahvaarvu ehk kvantiteeti ja soovitab keskenduda vaid kvaliteedile – kuivõrd aktiivsed, elujõulised, terved, haridus- ja teaduslembesed eestlased on.
Kvaliteet on muidugi oluline. Eestlastena oleme uhked, et meil on arvukalt tippmuusikuid, -kirjanikke, -sportlasi, -teadlasi jne. On tõesti ime, et oleme väikerahvana maailmale suutnud pakkuda nii palju andekaid inimesi. Ometi on meil põhjust ka muretseda oma rahva kvaliteedi üle – liiga palju on meie seas alkohoolikuid, narkomaane, kurjategijaid jne, kes rikuvad Eesti ja eestlaste mainet.
Kui mitte teha numbrit eestlaste rahvaarvu vähenemisest, siis – kust neid eredaid tippusid ehk kvaliteeti edaspidi noppida? Võib-olla kõlab see banaalselt, aga mida rohkem eestlasi, seda suurem on ju ka tõenäosus geeniuste esilekerkimiseks.

Rõõmustavalt liikus Eesti elanike negatiivne iive mullu sammukese nullile lähemale – surmade ja sündide vahe oli veel vaid 317. Rahvastikuteadlane Mare Ainsaar arvab, et kui mullu poleks olnud majandussurutist, siis oleks iive võib-olla isegi pööranud positiivseks.

Just praegu on sündide suurenemiseks parimad aastad, sest tulevikus hakkab viljakas eas naiste arv langema. Selle põhjuseks on sündivuse järsk vähenemine 1980ndate lõpust kuni 1998. aastani.
Sel ajavahemikul lahkusid ka paljud noored ja ettevõtlikud inimesed Eestist, kes pole kodumaale tagasi läinud ja on oma beebid välisriikides ilmale toonud. Olnuks ju meeldiv, kui noored väliseestlased oleksid samal ajal siirdunud Tallinna, et seal lapsukesi sünnitada. Seda pole kahjuks juhtunud, kui mõned entusiastlikud erandid välja arvata.

Ajakirjanik Sulev Valner on öelnud, et Eesti riigi eksistentsiaalseim küsimus on tema rahva püsimine. Ehkki tänapäeval eelistatakse vabaabielu traditsioonilisele, on perekond ja lapsed eestlastele endiselt väga olulised. Loodetavasti hoolitsevad nad siis ka selle eest, et maa – just Eestimaa – saab täidetud lastega, nagu poeet Hando Runnel seda kunagi nii ilusasti sõnastas.

Märkmed: