Ajal, kui eestlased on viimaste andmete järgi oma maal vähem kui miljonine rahvas — arv, mis paljudele tähendab miinimumi, mis tagaks keele, kultuuri ja rahvusliku identiteedi säilingut — on rõõm täheldada, et huvi kultuuri vastu on ikkagi suur. Kultuuri mõista püüdes on öeldud, et pole olemas ei suurt ega väikest kultuuri, on vaid erinevad kultuurid. Tuleb siiski tõdeda, et väikesed kultuurid, nende saavutused jäävad pahatihti suuremate varju.

Seda varjust valguse ja õitsengu poole pääsemist on eestlased pidanud vene ja saksa kultuuride mõjusfääridest välja võitlema — ja nüüd, ka paratamatult domineeriva anglo-ameerika ehk ingliskeelse kultuuri globaalsetest mõjudest. Väikeses riigis nagu Eestis on kultuuri omapära nõnda proportsionaalsemalt suurema tähtsusega, kui on seda anglo Põhja-Ameerikas.

Kultuurrahvast määrab esmalt avar aineliste ja vaimsete elementide ning väärtuste taustanägemine. Kultuuri mõistet ei saa mõistagi, kui puudub arusaamine, et see on ühiskonna, mitte indiviidi elu eripära, milles ka kajastub teistest ühiskondadest ja rahvastest erinevus, kui mitte ainulaadsus. Arusaadavalt vajab kultuur kogu elanikkonna tuge ja huvi selle vastu.

Eesti Kultuuriministeerium esitles sel kolmapäeval 2006. a. kultuuritarbimise uuringu Eesti elanikkonna erinevate gruppide seast. (Mõnigi ehk puikleb mõisteliselt arusaamisest, et kultuuri saab tarbida — õigem oleks läheneda kultuurist osasaamisest lähtuvalt, kuna see viitab kui mitte lõimumisele, siis kindlasti retsiproogile, osaleja omapoolsele vastuandmisele.)

Selgitati Eesti elanikkonna eelistusi üheksa kultuuri valdkonnast. Ka avanes võimalus teha võrdlevat analüüsi, seda 2003. a. korraldatud uuringu tulemuste taustal. Rõõmustav näitaja on see, et eestlaste hinnangud on kolme aastaga oluliselt paranenud. Suurem osa vastanuist hindas peaaegu kõik kultuurivaldkondi kas „väga heaks“ või „pigem heaks“. Nii jätab elanikkonna küsitlus positiivse üldmulje.

Mida kõrgem on haridustase, seda suurem on kultuuriga tegelemise aktiivsus. Huvi ning tahtejõudu olevat — ainsaks takistuseks peeti ressursside puudust, millest tõsteti esile nii raha kui aega. Piletihinnad on kõrged, eestlase töökoormus suur, sellest johtuvalt ka vaba aja puudus.

Postimehe juhtkirjanik aga arvas neljapäeval, et kultuur on maine, mitte huvi küsimus, lisades, et uuring oli korraldatud vildaka lähenemisega. Sest kes meist tahaks end tunnistada kultuurist mittehuvitunuks? Omapärane oli Postimehe arusaam, et kultuuri võib, aga ei pea tarbima. Juhtkirja lõpplause soovitas: iga inimene tegelegu ikka sellega, mis tõsiselt huvi pakub.

Nagu Ilmar Talve oma teoses Eesti Kultuurilugu rõhutab, on eesti kultuuri ja selle kasvamise raskused ka jutustus eesti rahva sitkusest ja elujõust. 2006. a. peatükk selles loos annab siiski Postimehe künismile vaatamata lootust.

Märkmed: