Üldiselt positiivseks peetav globaliseerumine on kaasa toonud ühe ohtliku probleemi – finantskriisi ja majanduslanguse mõjul suunduvad paremate marjamaade otsingutele mitte ainult meedikud, IT-spetsialistid, teadlased ja intelligendid, vaid ka igas riigis nii vajalikud oskus- ja lihttöölised. Nad on rõõmuga valmis kalu sorteerima ja kalkunitelt sulgi kitkuma, kui vaid selle eest hästi makstakse. Ja makstaksegi, vähemalt rohkem kui kodumaal. Lääneriikide avaramad võimalused, kõrgemad palgad ja paremad töötingimused ahvatlevad eriti nooremaid inimesi. Selle kõige kõrval kahvatuvad isamaalised ideaalid ja soov olla kasulik oma riigile. See on ka (ja eriti) Eesti mure, sest paljud uuel asukohamaal sisseseadnud ei soovi enam kunagi Eestisse tagasi pöörduda. Sellele probleemile on korduvalt tähelepanu juhitud Eesti poliitilistes ringkondades ja meedias.

Tallinna Ülikooli teadlane Leif Kalev ütles 7. nov. Eesti Televisioonis, et kasvav väljaränne võib kujuneda peagi suureks mureks, mistõttu „Eesti jääb aina tühjemaks“. Nii peaks riik peab tema sõnul läbi mõtlema, kuidas rahvastiku ja tööjõu kahanemist tasakaalustada ja kuidas Eestist lahkunud inimesi tagasi meelitada. Samale probleemile juhtis tähelepanu ka Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik Torontos Eesti Sihtkapitali galal peetud kõnes. Männik näeb väljapääsu Eesti majandusliku olukorra parandamises.

Kuid samas tegemist on ka tulevikumurega. Nagu Eesti riigikontrolör Mihkel Oviir ütles 11. novembril riigikogule peetud kõnes, on Eestis pensionäride ja töötajate arv tasakaalust väljas, mistõttu pensioniea tõstmine 67-le eluaastale on möödapääsmatu. Probleem teravdub Oviiri arvates eriti 20-30 aasta pärast ning praegu tuleks teha kõik selleks, et noori inimesi Eestist mitte kergekäeliselt minema lasta.

Samalaadne mure on lätlastel ja ka rängas demograafilises kriisis vaevleval Venemaal. Eelmisel pühapäeval oli siinses vene saates „Russkije Volnõ“ (Vene lained) lõik, kus kajastati Moskvas toimunud 3. Rahvuskaaslaste Kongressi. Sinna olid kutsutud endiste aadlike järeltulijaid – printsid, krahvid ja vürstid (Romanovid, Trubetskoi, Sheremetjev jt). Nendest, osalt juba segaabiludest sündinutest, loodetakse kujundada autoriteetsed võtmeisikud välismaal, kes hakkavad õhutama venelasi tagasi pöörduma isamaale. Tsaariperekonna üks järeltulija, prints Dimitri Romanov rõhutas, et välisvenelastena elatakse küll uuel kodumaal, aga isamaa jääb isamaaks. See pani mõtlema, sest vaevalt on kedagi hullemini koheldud oma isamaal kui tsaari perekonda. Üllatav, et prints leiab endas suuremeelsust Venemaa heaks midagi teha ajal, mil punaudu on seal jälle tõusmas. Ta on juba loonud omanimelise muljetavaldava fondi välisvenelaste ja isamaa toetuseks.

Rõõm tõdeda, et paljud väliseesti „saadikud“on isamaale naasnud ja leidnud seal endale õiged kohad, kus nad isikliku eeskuju kaudu aitavad kaasa Eesti toa taastäitumisele.

Märkmed: