Sel nädalal leidis Euroopa jälle kinnitust, et kokkuleppeline energiapoliitika pole sugugi kapriiside vaba. Maailma pikemaid naftatrasse kannab nime Druzhba ehk sõprus. Nõukogude ajal ehitatud toru kaudu pumpab Venemaa naftat Euroopa riikidesse; trass kulgeb läbi Valgevene.

Moskva on kaua toetanud Minski majanduslikult, nähes seal nii liitlast kui ka puhvertsooni NATO riikide ja Venemaa vahel. Parimaks näiteks on nafta transiitkaup. Alates 1995. aastast on Venemaa lubanud Valgevenel koguda Euroopasse edasi tarnitava nafta pealt tollimakse. Nende subsiidiumitega on oluliselt toetatud Aleksander Lukashenko nõukogude aegset majandussüsteemi.

Viimasel ajal on Kreml näidanud rahulolematust. Kulud on olnud suured — Vene energeetikaminister Viktor Hristenko hinnangul kuni 3,5 miljardit USA dollarit aastas — ja vastukaaluks on saadud vähe. Valgevene sai lepingu kaudu transiittarne pealt 85% tollimaksudest, raha, mida Kreml enam ei raatsinud nii sama heldelt anda.

See viis Moskva hiljutise otsuseni tõsta Minskile müüdava nafta hinda. Möödunud nädalal asetas Minsk omakorda Euroopasse tarnitavale naftale uue transiitmaksu. Venemaa mängis siis trumbi välja, keerates Druzhba kraani kinni esmaspäeval. Selle sammu taga seisis pühapäevane kahekordne transiitkatkestus valgevenelaste poolt.

Druzhba kaudu voolab umbes pool Venemaa Euroopale mõeldud nafta ekspordist, sellest kõige suurema osa Poolasse ja Saksamaale. Teadagi tunti kõige rohkem muret just Saksamaal. Kantsler Angela Merkel leidis teispäeval, et Moskva otsus peatada transiit „hävitab usalduse“ Venemaa vastu Euroopa Liidus. Saksamaa ja Venemaa „strateegiline partnerlus“ olevat siiski Merkeli sõnul paigas, ja kantsler oli kärme meelde tuletama, et isegi külma sõja ajal ei jätnud N. Liit tarnimata Euroopale vajalikku gaasi või naftat.

Päris kriis see siiski polnud, kuna Euroopal on olemas oma strateegilised varud, väidetavalt 24 kuuks, isegi kui Venemaa täielikult lakkaks naftat tarnimast. Euroopa Liidu nõuded on, et igal riigil oleks 90 päeva varud.

Washington Posti teisipäevane juhtkiri rõhutas seda, et Druzhba intsident näitab, kuidas Venemaa kapriisne lähenemine on viinud energia imperialismini, millele Euroopa tervikuna pole võtnud vastu abimeetmeid või ühist strateegiat.

Kolmapäevaks olid Venemaa ja Valgevene presidendid saavutanud telefonivestluse kaudu kompromissi, mis lõpetas kriisi. Kahe riigi peaministritele anti kohustuseks esitada reedeks Putinile ja Lukashenkole konkreetsed ettepanekud olemasolevate probleemide lahendamiseks.

Lühiajaliselt on kraanist niisiis nii nafta kui sõprus jälle lahti keeratud. Kuid selle nädala kemplemine näitab ilmekalt, et Vene energiapoliitikat suunab pigem „bully politics“ ehk nõrgemate hirmuvalitsemine, kui, nagu Merkel lootvat, strateegilise energia partnerluse aluskivid.

Märkmed: