Harjumatult vara, juba eelmisel nädalavahetusel läksid põhja-ameeriklased tänavu üle kevadajale. Miljonite koduste ja ametlike ajanäitajate edasilükkamine tunni võrra ei muutnud tegelikult midagi, sest aega on meie käsutuses ikka samapalju, näidaku kellaosutid ööpäeva kestel mida tahes.

Ahto Lobjakas väidab aga 13. märtsil Eesti Päevalehes äsjaseid riigikogu valimisi analüüsivas pessimistliku alatooniga artiklis, et Eesti kell on hoopiski seisma jäänud.

Lobjaka hinnangul ratifitseeris valijate absoluutne enamus „tasahilju hiiliva stagnatsiooni Eesti ühiskonnas“, millega sisuliselt pühitseti sisse „uus, hermeetiline ja steriilne poliitiline kast“, sest valitute hulgas pole uusi karismaatilisi poliitikuid. Enamus neist on veetnud viimased 15 aastat Eesti tipp-poliitikas. „Poliitikud ... on kaotanud sideme seda hingestavate juurte ja väärtusega,“ leiab Lobjakas.  

Ta nendib ka, et Eesti praegune välispoliitiline ja majanduslik stabiilsus pole mitte Eesti poliitikute teene, vaid tuleneb soodsast väliskeskkonnast. Muidugi on tal ka õigus, sest kohalikud sõlmküsimused (vaimselt kodutu ja kibestunud muulaste seltskond oma probleemidega; ühiskonna kihistumine, pronkssõduri teisaldamine jne) on siiani lahendamata. Juhul, kui väline stabiilsus peaks kaduma, läheb kaotatud aeg Eestile kalliks maksma, ennustab Lobjakas.

Ajakirjanik toob küll esile mitmeid põhjusi, miks selline jäik ja letargiline olukord on tekkinud, kuid ei nimeta nende hulgas praegu kehtivat kohmakat ja ebasõbralikku valimissüsteemi, kus kodaniku arvamus võib jääda vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Valija teab ju, et tema arvamus ei muuda suurt midagi. Kuidas saavad siis näiteks värskete ideedega, kuid poliitilisse ladvikusse mittekuuluvad aatelised noored oma sobivust riigikogusse tõestada? Erilisi võimalusi ei näi neil selleks olevat. Paljud pettuvad, löövad käega ja ei kandideeri enam kunagi. Väga kahju!

Vaevalt mõeldakse sellele aga praeguses koalitsioonimoodustamise tuhinas. Tänagi näib paika pidavat tuhandeid aastaid vana „jaga ja valitse“ (divide et impera) poliitika. Tavakodaniku jaoks on riigikogu valimised juba minevik. Tema ei taha ega pea ehk vajalikukski analüütikute kombel kõiki poliitilisi aspekte tagantjärele vaagida.

Viimasel ajal on olnud tänuväärseid võimalusi uurida mitmete kodueestlaste arvamusi poliitilise olukorra kohta. Mida meie ka siin kaugel ei ütleks või kuidas ka Eestisse ei suhtuks, on enamus neist positiivselt meelestatud ja häälestatud. Nad on oma igapäevase eluga rahul ja kinnitavad, et asjad liiguvad paremuse poole. Isegi pensionärid ja paljulapseliste perede vanemad on selles veendunud. Nemad ei usu ka, nagu oleks Eesti kell seisma jäänud, vaid kasutavad otstarbekalt aega, püüdes 50-aastast ajakaotust tasa teha.

Märkmed: