Eelmisel nädalal Kanada Statistikaameti poolt avalikustatud rahvaloenduse andmed on olnud selle järgselt pidevalt ajakirjanduse keskpunktis.

Kanada elanikkond kasvas vaadeldud perioodil (2001—2006) 5,4% ehk siis 1,6 miljoni inimese võrra, olles 16. mai 2006 seisuga enam kui 31,6 miljonit. Aga siin on mitmeid huvitavaid suundumusi.

Ligi pool (45%) Kanada elanikkonnast elab suurlinnades, millest juhivad Toronto, Montreal ja Vancouver. Koos väikelinnadega on linnade elanikkond ühtekokku umbes 80%, seega jääb nn. tõelisi maaelanikke üha vähemaks. Viimase aja suundumuseks üle terve riigi on kasv just suurlinnadele lähedal asuvates piirkondades, kus majad odavamad ja elutempo rahulikum, ent tagasilöögiks jällegi pikk liikluses veedetud aeg, et jõuda linna tööle ja õhtul koju tagasi. Kanada kõige kiiremini kasvavaks munitsipaalüksuseks — viie aasta jooksul üle 70% — oli Torontost 60 km ida pool asuv Milton, mille linnapea ennustuste kohaselt võib see arv lähiaastate jooksul veel palju suureneda. Jõudsalt kasvas Torontost 100 km lõuna pool asuv Barrie linn. Samas jätab see tohutu kasvutempo tugeva jälje endiste väikelinnakeste infrastruktuurile.

14. märtsi Globe & Mail'is ütleb Kanada Munitsipaalüksuste Föderatsiooni esindaja, et kasv linnalähedaste asulate elanikkonnas paneb koormuse ka suurlinnadele, kes ei saa tulumaksu elanikelt, kes elavad väljaspool linna, kuid sõidavad iga päev sinna tööle. Keskkonnakaitsjad muretsevad saastatuse pärast, mida toob kaasa suurenev liiklus ja teede koormus.

Calgary Sun'i kolumnist Licia Corbella toob oma 16. märtsi artiklis, mille ta on pealkirjastanud “Baby-making needed“, elanikkonna kasvu kõrval välja selle vananemise trendi, mis toimub suure kiirusega ja kiireneb veelgi, kui baby-boomer'id jõuavad pensioniikka. Kanada naisel on keskmiselt 1,5 last, samal ajal kui elanikkonna loomulikuks juurdekasvuks on vajalik number 2,1.

Kuigi 2/3 elanikkonna kasvust toimus tänu immigratsioonile, ei ole ka see trend elanikkonda noorendav, nendib autor, tuues näiteid seenioride osakaalu suurenemise kohta poole sajandi pärast, lisades, missuguse koorma paneb vananev elanikkond tulevikus sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile. Nii leiab autor, et tähelepanu tuleks suunata just sündivuse suurendamisele — sest sageli on nii, et kõva tööd ja karjääri tehes lükatakse laste muretsemine majanduslikust seisukohast edasi. Mis on iseloomulik paljudele heaoluriikidele.

Igatahes on rahvaloenduse andmed asendamatuks materjaliks poliitikutele, ärimeestele, teadlastele, majandusinimestele — kes iganes lähtuvad oma otsuste tegemisel tulevikuprognoosidest — , andes pildi riigi elanikkonna hetkeseisust ning analüüsides trende.

Märkmed: