Kanada ajakirjandusest vilksas sel nädalal läbi teade, et Stephen Harperi konservatiivne valitsus tegelevat siseparteilise keelelise tsensuuriga. Nimelt ei meeldivat mõnele mandariinile nimisõna „innovatsioon“ ning sellest tuleneva tegusõna tarvitamine pressiteadetes ja mujal. Kuigi arvaks, et poliitikutele meeldiks rõhutada uuendust, mingite avastuste või saavutuste ühiskondlikku rakendamist, olevat sõna tabu. Põhjus? See olevat olnud Paul Martini valitsuse üks lemmiksõnu ja meenutavat valijale pigem liberaalide ajastut.

Sõnast üksi pole muidugi kasu — loeb tegu. Ja kuigi on veel vara anda hinnangut, paistavad konservatiivid olema tõepoolest rohkem huvitatud saavutustest kui enesereklaamist. Viimane oli paraku nii Chrétieni kui Martini firmamärgiks.

Eestis aga lähenetakse uuendustele hoopis teisiti. Võtkem kinnituseks kas või möödunud nädalal Tallinnas toimunud innovatsiooni aastakonverents INNOESTONIA. President Toomas Hendrik Ilvese 9. novembril konverentsil peetud kõne vääriks Ottawasse saatmist. Ta rõhutas, et kuigi Eesti majandus kasvab hämmastavas tempos, on olemas palju riske. On teada, et eestlane kulutab rohkem kui ta teenib; tarbib rohkem kui toodab. Kinnisvaraarendus toob küll kiiremat tulu, kuid nagu Ilves päris, mis saab aga siis, kui viimane vaba maatükk või ehitis on rahaks tehtud?


Eestis on poliitikute lemmiksõnadeks „teadmistepõhine Eesti“ — kuid need mõisted ummistavad meie arengukava ja tulevikuplaane, sest neist hoolimata pole paljud plaanid täitunud. Ehk arvatakse nii ka Ottawas innovatsiooni kohta.

Ilves leidis, et Eesti ainus võimalus ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks on uuendusmeelsus. Esiteks hariduspõllul, saamaks osa teadmistest, mis tuuakse väljastpoolt Eestit. Teiseks: protsess on enam kui nende teadmiste rakendamine. Rahast üksi ei piisa, kuna ükski raha ei asenda ajusid. Eesti peab mõtlema, kuidas globaalses ajuderändes muutuda magnetiks, saada ajude tootjast nende tarbijaks. Alternatiiviks on suletus ja mahajäämus.

President puudutas ka Eesti majanduse energiaefektiivsuse teemat, kutsudes konverentsil osalejaid püstitama eesmärki ja kaasa mõtlema: kuidas säilitada majanduskasvu nii, et sellega ei suureneks energia tarbimine? Säästva arengu põhimõtted tuleks viia kõigisse eluvaldkondadesse.

Eestil on sama mure mis Kanadal. Teatud edasijõudnud, taibukad, jõukaks saanud innovaatorid võivad küll uskuda säästva arengu vajadusse, aga ei ela isiklikult nende põhimõtete järgi. Eestlase ökoloogiline jalajälg on maailmas üks raskemaid ja suuremaid. Nagu Thorstein Veblen sajandi eest tähendas — need, kel on juba kõiksugused luksused ja mugavused olemas, ei ole eriti huvitatud elama nii, et neid ka teistele jätkuks, rääkimata tulevikus.

Jätkusuutlik innovatsioonipoliitika peaks olema Eesti tuleviku eesmärkide pingereas kindlasti esimeste kohustuste hulgas.

Märkmed: