Üks meie tähtsam riiklik pidupäev – Võidupüha ¬– langeb ajaliselt jaanipäevaga kokku ja jääb vahel ehk viimase varju. Paljud tänased noored ei teagi Võidupüha tegelikku tähendust ega vaevu uurima selle ajaloolist tausta. Ometi oli 19.– 23. juunini 1919 eestlaste ja saksa Landeswehri vahel toimunud Võnnu lahing see, kus sepistati Vabadussõja lõplik võit ja määrati Eesti tulevik. 1934. aastast tähistatakse 23. juunit Võidupühana.

President Toomas Hendrik Ilves esitas mulluses Võidupüha kõnes terve rea küsimusi: „Mida tähendab Võidupüha täna? Kas me adume, et sel päeval 88 aastat tagasi võideti Eesti vabaks? Et kogu meie riigi olemasolu ja sellest olemasolust tuleneva vabaduse ja heaolu võitsid meile Eesti sõdurid? Või on täna lihtsalt jaaniõhtu, eestlaste tuhandete aastate pikkune traditsioon pidutseda aasta kõige lühemal, kõige valgemal ööl? Või on täna lihtsalt järjekordne vaba päev?“ Nendele küsimustele tuleb igal eestlasel endal vastata.

On sümboolne, et just Koiva jõe kaldail, kus meie esiisad pidasid saatuslikke heitlusi ristirüütlitega, lõi Eesti lõplikult oma ajaloolist vaenlast. Balti Landeswehr kehastas ju aadelkonda, kes oli eestlasi sajandeid valitsenud.

1934. a., esimesel Võidupühal peetud kõnes ütles Eesti peaminister riigivanema ülesandeis Konstantin Päts, et „suurte võitluste meeldetuletus on tarvilik selleks, et võrsuvat põlve sangarlikus vaimus tulevikuski kasvatada“.

Nii nagu jaaniööl ulatasid müütilised Koit ja Hämarik teineteisele käe, tegid sedasama ka Vabadussõja lõpliku võidu järel Eesti minevik ja tulevik.

Me ei saa ajamasinat tagurpidi käima panna ja Vabadussõja aega tagasi tuua, küll aga tuleks hoida selle vaimu ja väärtusi – vaprust, isamaa-armastust, oma rahvuse kallikspidamist. Tänaseks on elav side Vabadussõjaga kadunud, viimane võitleja igavikku lahkunud. Õnneks on meil olemas selleteemalised raamatud ja filmid.

1934. a. muutusid tavalised jaanituled korraga võidutuledeks. Seda ilusat ja tähtsat päeva õnnestus eestlastel pühitseda kõigest viis korda, sest siis langes Eestile aastakümneteks puna-udu… Ometi süttisid ka okupatsiooniajal üle Maarjamaa iga 23. juuni õhtul jaanituled, mis tähistasid aasta ilusaima aja saabumist. Kes tahtis, võis südames alati tähistada sealsamas ka Võidupüha – isegi siis, kui paljude tulede ümber taarusid ühed teised „Jaanid“ – purjus Ivanid.

Tänaseks on kõik muutunud. Kauni traditsiooni kohaselt süüdatakse maakondade jaanituled ühisest võidutulest. Me elame sootuks erinevas ajas. Võnnu lahingu kangelastel oleks meie eluviisi, võimalusi ja taotlusi ehk raske mõista. Aga on midagi, mis meid nendega seob ja mille eest peaks iga eestlane neile tänulik olema – see on Vabadussõja vaim. Seda tuleb hoolega hoida, sest sellest sõltub Eesti püsimajäämine.

Märkmed: