Kavatsusele heietada selles rubriigis aasta alguse ja Eesti Elu 7. aastapäeva mõtteid tõmbas kriipsu peale uudis Euroopa ühe suurema tuulegeneraatorite pargi rajamisest Hiiumaale – rannikumerre ning Käina, Pühalepa ja Emmaste valda.

Mõistagi on kõik alternatiivid tänases energianäljases maailmas teretulnud, sh tuule-energia. Kui näiteks 34 megavatise (MW) võimsusega tuulepargi rajamist Balti elektrijaama endisele tuhaväljale võib üksnes tervitada, sest sealne elutu kõrb saab peatselt golfiväljaku ilme ja lõpeb keskkonna saastamine, siis Hiiumaale rajatav park tekitab tõsiseid küsimusi.

Et selle projekti autor ja elluviija on 94% ulatuses Vene kapitalil põhinev Torontos registreeritud Kanada tuuleparkide firma Greta Energy, siis on pikematagi selge, kuhu läheb kasum. Toodetav elekter läheb aga täies mahus Rootsi. Nii pole need siis hiidlaste ega eestlaste tuulikud.

Eesti Aktsiaseltsi Mainor ja Greta Energy baasil loodud ühisettevõtte, AS-i Raunistal plaanitav tootmisvõimsus (310 MW) ületaks Eesti Energia poolt Noarootsi rajatava Baltimaade suurima (39 MW) tuulepargi võimsust pea kaheksa korda. Hiiumaa on tuuline paik, mistõttu „toormaterjali“ on seal muidugi piisavalt. Et aga toodetava elektri kogus ületab olemasolevate võrkude mahutavuse 100 korda, tuleb lisaks tuulikutele ehitada ka uusi elektriliine ja teid.
Ärevust tekitab ka pargi jaoks vajaliku maa kokkuostmine, mis läheb võõrastesse kätesse. Pole siis ime, et ühes kommentaaris hüüatatakse: „Meid tahetakse koloniseerida!“

Ehkki hiidlased võivad suurekaliibrilisest elektritootmisest saada pisut kasu kohalikele omavalitsustele laekuvate maksude ja töökohtade näol (mõnedel andmetel kasutatakse küll vaid välisriikide tööjõudu), ei korvaks see looduslikke kahjusid. 150 m kõrgused 250 tuulegeneraatorit hävitavad looduslikku idülli ja rahu, asendades need müra ja võngetega. Keegi ei tea ka täpselt, milline on selle hiigel-elektrivälja mõju inimeste tervisele.

Nüüd on hiidlased asunud koguma allkirju ja pöördunud kõrgete instantside, sh Euroopa Parlamendi poole. „Tavaliselt hiidlased ei lähe kampaaniatega kaasa, kui kellegi pesa kallale tullakse, siis on asi ikkagi piisavalt tõsine. Kui need tuulikud siia püsti panna, siis see muudab ja rikub Hiiumaa looduse ära sel määral, et seda ei ole enam võimalik kuidagi taastada,“ rääkis allkirjade kogumise algataja Kristi Ugam.

Siin võiks ehk paralleeli tõmmata omaaegse Eesti fosforiidisõjaga, üldrahvaliku vastuseisuga N. Liidu keskvõimude poolt plaanitud fosforiidikaevandustele, kus Eesti rahva tahe jäi peale.

Peatselt selgub, kas hiidlaste võitlus tuuleveskitega lõpeb paremini kui Don Quijote oma. Kui vana rüütel pistis rinda kurjusega, et avaldada muljet oma südamedaamile Dulcineale, polnud ta võitlus ju eriti tulemuslik. Loodame, et hiidlastel läheb paremini.

Märkmed: