Märkides EV juubelit on tuleviku põlvkondade – ning meite kui nende suunanäitajate — huvides meenutada, mis oleks võinud teisiti olla. Rõhuasetus sõnadele, mida meie noored tihti ei taba. Seda nii Eestis kui Kanadas. Kordaks: seda, mis oleks võinud teisiti olla.

Ehk on unustuste piirimail, et kui 90 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik, olid mitmed riigid ja nende juhid mitte tingimata otseselt meie omariikluse vastu, vaid inertsi tõttu olukorras, kus ei juletud olla ka poolt. Seda hiljem samuti punaimpeeriumi varisemise ajal, kui taastati paljude pingutuste tulemusel vabariik.


Vahelesekkumine tähendas nii toona kui täna äärmiselt palju. Toetuse tähtsust, seda ajaloo õppetundidega arvestades, ei tohiks me aga taevani kiita, ega samas eufooria lõksu langenuna alahinnata. Eesti riik loodi, kuna saavutati keerulisel ajal seda, mida loodeti.

Hiljuti tabas Torontos liikudes silma planguloosung, mis nõudis: „Canada out of Middle East!” Selle alla oli — ilmselt hiljem — lisatud väiksemate tähtedega: „Middle East out of Canada!”

Tänapäeva korrektsuse järgi on esimene lause lubatud, teine aga mitte. Miks?

Esimest võiks tõlkida nii: „Vahtralehemaa poliitikud! Kaduge meie otsustest! Kesk-Ida otsustagu ise!“ Teist saaks tõlgendada tagasihoidlikult, — kuidas siin riigis muidu — et „olge head, need, kes Kanada heatahtlikkusele ja riigirahale loodavad, — sealjuures ka Ottawa nõusoleku olete saanud, et siin rügada ka kogukonna huvides, — pärast seda kui olete tasunud riigile oma toetusvõlad nii moraalsed kui majanduslikud, palun, olge head, minge vaguralt tagasi“.


Eeldaks, et demokraatlikus maailmas valitsev mall olla tolerantne, suunab reaktsioone, mõtteid. Eeldaks samuti, et vabadus, mis lubab esitada nõudmise, et kaduge siit, kuna teie (kultuur/kombed/arusaam) meile ei meeldi, näeb kaalutud vastureaktsiooni. Päris mitmes maailmanurgas on paraku ikka nii.

Ehk selle tõttu pole veel Ottawa nende ridade kirjutamise ajal tunnistanud Kosovo iseseisvust, Prishtinat kui suveräänse riigi pealinna. Kahtlemata on mängus usk ja poliitika — ent kas nii ei olnud ka 1918, kui samuti olid Moskva huvid mängus? Sogasemaks teeb euroopameelsetele olukorra paraku kosovaride islamiusk.

Ent siiski. Ajalugu kinnitab, et suurem või tugevam tahab alati kaugemale kanda kinnitada. Ning samas tahab väiksem või väetim loota seadusele, pretsedentidele. Eesti suutis saavutada enesemääramise õiguse paljude rahvusvaheliste reeglite kiuste.

Ajal, kui märgime oma tohutute ponnistuste kaudu saavutatud omariikluse juubelit, on seda ehk üleliigne meelde tuletada. Või ei ole?

Märkmed: