Paul Whitney küsib 27. märtsi Edmonton Sun'is ilmunud arvamusartikli pealkirjas: „Mis on elu mõte?“ Teda ajendas seda küsima ühe Kalifornia kompanii hiljutine teade, et 10.000 dollarit makstakse isikule, kes oskab välja pakkuda elu mõtte kõige sügavama ja põhjalikuma definitsiooni. Raske öelda, kas niisuguse preemiarahaga suudetakse maailma „tarkade klubi“ ajusid sedavõrd stimuleerida, et need leiavad vastuse sellele inimkonda vaevavale ja ikka veel kindla vastuseta probleemile.

Iiri kirjanik Samuel Beckett, kes oma loomingus käsitleb peamiselt inimese jõuetust ja meeleheidet halvasti korraldatud maailmas, laseb oma kuulsal tegelaskujul Murphyl öelda, et inimene sünnib siia ilma vaid selleks, et kannatada ja surra. Aga see hale postulaat rahuldab vast ainult materialiste, ateiste ja fataliste. Nendele meenutab Riina Luik 25. märtsi Postimehes muistse kuninga Saalomoni õpetussõnu: „Rõõmus süda saadab head tervist, aga rusuks pekstud vaim kuivatab luudki.“ Kahjuks on tänapäeval negativismi, kriitikat, iseenda ja maailmaga rahulolematust liiga palju. Ja see ei tule kasuks ei hingele, ihule ega vaimule. Vaid harva kohtame oma teel rõõmsameelseid inimesi, kelle käitumine ja näoilme lubavad oletada, et nad on leidnud elu tõelise mõtte ja sisu.

Monty Python'i filmis The Meaning of Life resümeerib Michael Palin elu mõtet järgmiselt: „Ole kena inimeste vastu, väldi rasvase toidu söömist, loe aeg-ajalt läbi mõni hea raamat ning püüa elada rahus ja harmoonias erinevatest rahvustest ja usutunnistusega inimestega.“ Kõik muidugi head soovitused, aga ehkki märksa positiivsem Murphy kreedost, kõlab seegi formuleering kuidagi õõnsalt.

Kuulsa guru, müstiku ja filosoofi Georges Gurdjieff'i õpetuse kohaselt sarnanevat inimelu oma igapäevastes ilmingutes letargilisele unele, millest saab väljuda vaid tohutute jõupingutustega; tasuks selle eest olla siis täiuslikum elu tunnetus ja kvaliteet, ehk teisisõnu — selles peituvatki elu mõte. Raske on ka selle ebamäärase väljavaatega nõustuda.

Meil kõigil oli eelmisel nädalavahetusel põhjust elu mõtte ja tõeliselt mõtestatud elu üle juurelda, jättes kodu- või välismaal hüvasti president Lennart Meriga — kõigi aegade ühe kõige suurema EESTLASEGA. President Meri tegelik tähendus ja osa Eesti ajaloos ilmnevad võibolla alles aastakümnete pärast. Ei mingit poolunes viibimist, ikka ärkvel ja särav; valmis ettearvamatult reageerima; mitte kunagi igav; alati tutvustamas ja kaitsmas Eesti riiki — just sellisena jääb ta oma rahva ajalukku. Tavainimestena ei küüni me küll Lennart Meri kõrge intellektuaalse tasemeni, aga jäägu ta oma suhtumisega Eestisse ja eestlusse meile eeskujuks ka siis, kui valged lilled ta kalmul närtsivad ning muud teemad hõivavad taas meedialehekülgi.

Märkmed: