Käesoleva kirjutise ajendiks on eelmise Eesti Elu ingliskeelses osas ilmunud lugejakiri, mis on tekitanud elavat poleemikat EE võrgulehel. See on mõistetav, sest autori poolt tõstatatud probleem puudutab enam-vähem kõiki väljaspool kodumaad elavaid eestlasi.

Meie tähelepanu fookuses on ikka olnud Eestis elavate muulaste vaevaline lõimumine Eesti ühiskonda. Eestlaste integreerumine Vahtralehemaa ühiskonda pole kunagi probleeme tekitanud; see on kulgenud sujuvalt, sest siin sündinud inimesed on omandanud hariduse inglise keeles. Nii ongi juhtunud, et paljud neist, kes lapsena rääkisid oma vanemate rõõmuks ilusat eesti keelt, on selle aastate jooksul kaotanud. Eesti keelt mitte valdav kirja autor on häiritud tema pihta lennutatud kriitikanooltest, sest oma hingelt on ta alati jäänud eestlaseks.

Kui kodakondsust defineeritakse püsiva õigusliku seosena riigi ja üksikisiku vahel, siis rahvus peegeldab inimese kuulumist teatud etnilisse rühma ning see kujuneb välja ühise ajaloo käigus, olles pigem hingeline ja intiimne väärtus, mida määratletakse tavaliselt emakeele, territooriumi ja päritolu põhjal. Samas ei saa võtta emakeele mitteoskamine või väljaspool Eestit viibimine eestlaselt veel tema rahvust.

Tallinna Ülikooli professori Rainer Katteli hinnangul ei tähenda sõna „eestlane“ rahvust, vaid Eesti Vabariigi kodanikku. Aga nende hulgas on ju ka teistest rahvustest inimesi. Üks Kuressaare gümnasist väljendab oma kirjandis veendumust, et tõeline eestlane peab oma isamaad austama. Tema näeb selles peamist eestluse tunnusjoont.

„Googeldades“ sattusin ühele veebilehele, kus küsitakse: „Kas sa oled eestlane?“ Järgneb terve hulk ingliskeelseid, üsnagi naiivseid küsimusi. Jaatav vastus nendele määratleb siis vastaja eestlaseks (Eesti külastamine, laulupeol osalemine, „Kalevi“ shokolaadi ostmine, saunamõnude nautimine, suve veetmine Eesti saartel, eesti filmide vaatamine, teatud lastelaulude tekstide valdamine jne, jne). Aga see kõik on ju teisejärguline! Eesti keelt mittevaldav väliseestlane võib olla suurem Eesti patrioot kui kodueestlane. Eemal viibides on ta oma rahvuse ja päritolu üle eriti uhke. Ta räägib vaimustusega oma riigist teistele (mis sellest, et asukohamaa keeles!). Minu kaks väikest lapselast, kes kahjuks eesti keelt ei räägi, andsid oma õpetajale asjaliku ülevaate Eesti ajaloost, geograafiast, lipu värvidest; isegi eesti toitudest ja kus neid Torontos müüakse. Õpetajale oli see kõik uudiseks.

Toronto soomepoiss Ignas Tõrmaküla (1908-1993) kirjutab oma 1938. a ilmunud raamatus „Eesti maanoorte ideaalid ja organisatsioon“: „... üks veri, üks keel ja üks saatus on, mis ühendavad kõik eestlased eesti rahvaks“ . Mitte ainult rahvuseks, vaid rahvaks! Just see on oluline, sest meid on maailmas vaid miljoni ringis. Selles väikeses peres on õnneks lahedalt ruumi nii kodu- kui väliseestlastele; nendele, kelle esimene keel on eesti keel, aga ka neile, kes seda ei räägi ja Eestis ei ela.

Märkmed: