14. juunil möödub 1941. a. küüditamisest 65 aastat. Arutledes telefilmis „Võõra võimu all” selle ränga inimsusevastase kuriteo tagajärgede üle ütles president Lennart Meri, et võib-olla just küüditamise tõttu on jäänud sündimata Eesti Einstein ja Shostakovitsh. Nende potentsiaalsete geeniuste vanemate või nende endi hauad võivad väga hästi olla Siberi mullas.

1941. a. tuli Maarjamaalt minna parimatel eestlastel. Paljud surid juba teel külmale maale, aga enamus siiski Siberis. Üks küüditatu meenutab: „Algas suremine. Kõigepealt surid beebid. Surid kõik alla 2aastased lapsed peale ühe. Osa inimesi ei tulnud shokist välja ja surid paari kuu jooksul. Enamasti olid need väga intelligentsed täiskasvanud, kes ei näinud enam elu mõtet. Esimesest aastast ongi meeles vaid lõputud kirstud, surnud inimesed puusärgis, nälg ja nutt...”

Stalinliku genotsiidi käigus likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva. Sama saatus oleks kindlasti tabanud ka Eestit. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. a. kevadel: „Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse.“ Et kuulsa tsaari viga mitte korrata, asutigi kohe peale Baltimaade okupeerimist ette valmistama elanike deporteerimist. Ehkki see plaan jäi täielikult ellu viimata Stalini surma tõttu, hukkus olemasolevatel andmetel 50 okupatsiooniaasta vältel 274.260 Eesti elanikku ehk ca 23 % (ligemale veerand!) endise Eesti Vabariigi elanikkonnast. Isegi juutide holokausti ohvrite arv kahvatub selle protsendi kõrval.

Partei- ja julgeolekuametnikud tegid põhjalikult oma tööd, valides esimeseks küüditamiseks välja kõige tugevama rahvusliku meelestatusega ja edukamad inimesed: Kaitseliidu ja Isamaaliidu aktiivsed liikmed, suurmaaomanikud, ohvitserid, vabrikandid, riigiteenistujad ning intelligentsi esindajad. Paljud meie lugejad mäletavad küüditamist ise veel elavalt. Nad ei unusta seda iialgi.

Milliseid kannatusi on pidanud taluma küll eestlased! Neid on vangistatud, hukatud ja küüditatud. 70–75.000 inimest oli sunnitud põgenema kodumaalt Läände, tuhanded langesid sõjas. Pärast II maailmasõda oli Eesti kogurahvastik kõigest 854.000. Vaid kõrgema matemaatika tundjad oskaksid vast öelda, kui palju võis hukkunute või nende võimalike järeltulijate hulgas olla eriti väljapaistvaid ja andekaid eestlasi. Kui suurrahvad võivad oma inimressursiga pillavalt ümber käia, siis väikerahvastel sellist luksust pole. Igaüks meist on tähtis.

Lõpetagem siiski positiivse noodiga: meie tubli rahva hulgas on tänagi terve hulk andekaid isikuid: poliitikuid, majandusmehi, kultuuritegelasi, teadlasi jt – rõõmustavalt palju ka noorema põlvkonna hulgas. Oma väiksusele ning kõigile läbielatud kannatustele ja kaotustele vaatamata oleme me maailmas olemas, hoolimata sellest, et Eesti Einstein ja Shostakovitsh puhkavad ehk külmas Siberis oma viimset und.

Märkmed: