Juhtkiri: Dollariküllustus
Arvamus 02 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ajal, kui maailma vägevaim vääring USA dollar vaarub, on Kanada kaurikene, nime nii saanud ühedollarisest mündist, lõõritamas lustakat laulu, viisil, mida Vahtralehemaa kodanikud pole 1960. aastast saadik ümisenud. CAD $ on hetkel väärt umbes $1,05 USA rahas, suhe, mida viimati nähti Eisenhoweri ja Diefenbakeri ajastul.

Tänu sellele sai Kanada finantsminister Jim Flaherty anda teisipäeval valijatele mini-eelarve käigus teada, et föderaalse valitsuse kukkur on priske – kasumit on 15 miljardi kauri võrra. Konservatiivid on lubanud maksumaksjatele sellest pisikese osa tagasi anda. Käibemaksu GST vähendamine 1 % võrra pole eriti tähtis teade, kuna tarbijakultuse kummardajatele on selline vahe köömes. Olulisem stiimul on isikliku tulumaksu vähendamine.

Kanada kolmetasemeline valitsus- ja maksusüsteem (föderaal, provints, munitsipaal) tähendab, et suured saavad enne raha kätte kui linnad. Flaherty pingul tengelpungast ei jõudnud aga raha suurlinnadeni. Toronto, mis vaevleb kroonilise rahapuuduse all, oli äsja sunnitud nii autojuhtide kui majaomanike makse tõstma (viimastel, tõsi küll, ainult siis, kui nad elukohta vahetavad), et korvata puudujääke. Meenutaks jälle, et need mured on tänu föderaalsetele liberaalide valitsustele, kes oma kasumitega hooplemiseks tõstsid linnadele ja provintsidele mõeldud rahad hoopis oma taskusse.

Samas tuntakse muret, et tugev Kanada dollar nõrgendab tööstussektori konkurentsivõimet. Tänases majandussüsteemis tuleb paraku teisi lahendusi leida, Aasia odavama tööturu tarvitamine on ammu realiteediks.

Miks aga USA dollar ei suuda sammu pidada – ja kas on isegi vaja muret tunda? Keskmine maksumaksja, vaatamata elukohamaale, teab üllatavalt vähe selle kohta, mis lülidega on valuutakurss, rahamass ja maksebilanss seotud. Valitseb mitmeti ikka merkantiilne või kaubakattega seotud lähenemine, mille järgi aktiivne kaubavahetusbilanss kunagi määras riigi jõukust.

Rahapoliitika, mis on ehitatud põhimõttele, et mida rohkem, seda parem — rohkem käibel olevat raha, rohkem krediiti, — on viinud USA vääringu praegusesse olukorda. Pankurid on sunnitud müüma hoiuseid, krediidikasv tähendab nominaalselt sissetulekute tõusu, mis omakorda viib suurema välisreservide realiseerimiseni. Nagu Ludwig von Mises kirjeldas raamatus “On the Manipulation of Money and Credit” — kui pole kasumit, pole ka kaubavahetust.

Et pakkumise ja nõudluse seadus määrab valuutakursse, on selge. Seda eriti pärast kullastandardilt lahkumist. Pankurite võim on tänapäeval tohutu. Kanada dollari tähelend sel aastal ei tähenda veel midagi. Isegi Flaherty heldus ei muuda realiteeti, et lühiajalise maksumaksjale raha tagasi andmisega pole inflatsiooni ohtu ennetatud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus