Juhtkiri: Aastaringne vajadus
Arvamus 14 Dec 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Inimkonna põhiväärtused on sellised, mida, paraku, tuleb paljudele korrata. Nii kodu, kool kui kirik aitavad meil lahti mõtestada loomulikke, kuid mitte alati nii lihtsalt seletatavaid mõisteid. Selliseid, nagu armastust, rahvust ja usku.

Inimene eksib, vajab teisi. Rõhutame seda ühismoraali kaudu, meenutamaks, et me kõik võime kaduda enesekesksuse — või isegi oma huvide teenimise — mülkasse.

Selline arusaamine väärib meeles pidamist eriti praegu, aastaajal, mil kauakestnud mõisted kaovad materialismi kära keskele. Ju mängib rolli see, et jõulud aina tulevad ja tulevad, juba novembrist peale.

Mõtelgem, et meie rahvakalendri järgi juhatas Toomapäev jõulud sisse. Alles siis keskenduti pühade ettevalmistustele.

Ning ega toona neid pühi kaua peetudki. Öeldi siis, et esimene jõulupüha jäägu kiriku hooleks, teine mängude hooleks. Kolmandal aga juba käidi külas, pühi ära saatmas.

Meie moodsa maailma mure, et jõulud on kujunenud peamiselt jõukuse väljenduseks, pole sugugi uus. Kuulsamaid ingliskeelseid jõulujutte, Charles Dickensi „A Christmas Carol“, ilmus 19. detsembril 1843.a. Lugu ei ole mitte ainult moraaliõpetlik, vaid on kirjandusajaloos kui jõulukommete ning vanade väärtuste meeldetuletaja.

Dickensi Scrooge’i kuju on ehk ajaloos tuntuim jõulude-eitaja, vana ning kibestunud ihnuskoi, kelle terve täiskasvanuna elatud elu oli pühendatud varanduse kogumisele. Scrooge pidas ainult raha elus tähtsaks. Kuid jõuluööl voodisse heites ilmusid talle kolm viirastust — möödaniku, oleviku ja tuleviku jõulude vaimud.

Esimene meenutas Scrooge’ile ta nooruspäevade jõule ja sellega seotud rõõme, aega, kui ta oli heldekäeline ning lahke. Teine aga juba praeguse aja kannatusi ning ihnsust. Üks Dickensi peateese, leida pea igas ta teoses, on vajadus ebavõrdsuse ja vaesuse vastu võidelda.

Kolmas — ja koledaim — lummutis vaid näitas kondise käega seda, mis on ahnuse ja ükskõiksuse hind. Nii tehes hirmutades vanuri selliselt ära, et tõustes sängist esimesel pühal oli ta uus inimene, taas lahtiste kätega, nagu oli nooruse päevil, kui polnud kõike seda vaja, mis näiliselt edu kinnitab.

Eks meiegi vaja meeldetuletust, kuna igapäevases unustame vahest selle, mis meid seob, mida vaid teiste keskel oskame tunnetada. Ligimesearmastus, valmidus teist aidata ei tohiks — nagu Dickensi moraalilugu rõhutab, millest Scrooge aru sai — olla meeles vaid kord aastas, vaid aastaringselt.


Teatud ikka jõudes katsume edasi anda noorematele seda, millest me lapseeas veel aru ei saanud. Siira jõulusoovitusena oleks hea meil kõigil seda ajanappuse ning muude kiusatuste kiuste meeles pidada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus