See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/juhtkiri-20-aasta-tagune-kevad-toi-kodumaal-taas-rahvusvarvid-valja/article19676
Juhtkiri: 20 aasta tagune kevad tõi kodumaal taas rahvusvärvid välja
18 Apr 2008 Kaire Tensuda
Kui tavamõistes tähistab 20 aastat mitte just väga pikka ajalooperioodi, siis Eesti lähiajaloos tähendavad kaks viimast aastakümmet küll väga kiireid ja murrangulisi sündmusi, mille kestel riik saavutas taas oma iseseisvuse ja muutus lühikese ajaga võrdväärseks riigiks teiste Euroopa riikide peres ning tehnoloogilises valdkonnas lausa esirinnas sammuvaks.

Tänavune kevad tähistab 20 aasta möödumist ühest olulisest sündmusest Eesti taasvabanemise teel — nimelt toimusid aprilli keskel Tartu muinsuskaitsepäevad, mille ajal toodi esmakordselt üle aastakümnete avalikult välja ka rahvuslipud. Muinsuskaitseliikumine omandas äkitselt ülimalt suured mõõtmed. Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste ütles sel nädalal ajakirjandusele, et see oli julge samm; esialgu pandi välja sinine, must ja valge lipp. Velliste sõnul vaadati neid kui ilmutusi; lippe kogunes vaatama tuhandeid inimesi.


Kui palju võis olla tookord uskujaid, et need rahvusvärvid saavad nüüd taas oma õiglase koha ja et sini-must-valge värvikombinatsioon saab peagi iseenesestmõistetavaks sümboolikaks; või kui palju kartjaid, et kas see ikka niimoodi jääb…

Jäi küll. See sündmus märgib rahvusvärvide taastulekut; samal kevadel toimusid Tartu muusikapäevad ja kuulsaks saanud öölaulupeod Tallinna Lauluväljakul, kus sini-must-valgeid lehvis juba rohkesti. Lipuvärvid olid taas välja toodud, ausse tõstetud ja nende püsimajäämises ei kahelnud enam keegi. Läks veel mõni aasta, kui Eesti saavutas taas oma iseseisvuse. Hoo sai sisse riigi jätkuv areng.

Kõik teavad, mida tähendavad meie jaoks lipuvärvid täna ja praegu; kui isiklik on nende nägemine kellegi jaoks. Okupatsiooniaastatel kodumaal elanud põlvkondade jaoks tähistasid need värvid muutuste tuuli, lootust taasvabanemisele. Praegu vaevalt keegi kahtleb, et meie rahvusvärve veel kunagi peita tuleb, ent siiski ei tuleks vabadust kunagi võtta kui iseenesestmõistetavat, vaid kui midagi erakordset, suurejoonelist.

20 aasta tagune kevad, kui kodumaal oli õhus juba vabadust tunda, aga ajalooõpikud rääkisid siiski veel teist juttu, sillutas paljuski n-ö teed sellele, mida erinevad põlvkonnad täna nii loomulikuks peavad. Küllap on nüüd ja tulevikus nii mõnegi noore jaoks, kes on sündinud-kasvanud juba täielikul sini-must-valge ajastul, seegi aastatetagune aeg kui üks põnev, vanemate-vanavanemate käest kuuldud eluetapp, lisaks sellele, mida pajatavad tänapäevased ja õiglased ajalooõpikud.
Märkmed: