Juhani kirg oli Eesti regivärss
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist 21 Nov 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     

Ülo Tedre

Juhani kirg oli Eesti regivärss


Ülikooliajal huvitusin ajaloost – see on mul hobiks siiamaani. 1946. aastal
oli ajalugu teadagi missugune. Aeg oli niisugune, et ajalugu ei meenutanud
sugugi seda, mis oli: ühelt poolt venestamine, teiselt poolt stalinism. Kui ikka
räägitakse lausa ebatõtt, mis ma sellest siis õpin ja edasi õpetama hakkan.
Läksin seetõttu isa eeskujul õppima filoloogiat ja kuna filoloogias oli kõige
ajaloolähedasem folkloor, siis valisin selle. Minu folkloorihuvi on tööga
kasvanud. Mu tööks on folkloor ja hobiks ajalugu. Ajaloo-keeleteaduskond
see oligi.
Juhan Peegel oli minu kursusekaaslane. Elu-olmeliselt me Juhaniga suurt
ei lävinud: esiteks vanusevahe, elukogemuste vahe ja meil oli oma koolist
lähtuv sõpruskond. Meid Juhaniga ühendas ainult õppetöö. Meil oli kursusel
mehi võrdlemisi vähe, kellest kaks – Peegel ja Leibak – olid just tulnud
armeest, teised oli värskelt keskkooli lõpetanud. Juhan oli väga – kuidas seda
öeldakse, seltsiv on vale sõna – ta oli kerge lävima. Minul oli see just vastupidi
raske. Nii ei saa kontakti nii kergelt, nii kiirelt, nii lihtsalt.
Kõik algas internaatidest
Kõige suurem mure ülikooli mineku juures oli ikkagi elukoht: kuhu elama
minna. Kui me ülikooli tulime, olime Juhaniga täiesti eri klassi inimesed:
tema kui sõjast tulnud mees mahutati Näituse tänava internaati, teised –
klass madalamad, ka mina – olime seitsmekesi ühes toas Tiigi tänaval. Näituse
internaat oli ülikooli näidisinternaat: korteritesüsteem, 2-3 meest toas.
Teisel kursusel tekitas furoori see, et hakati nõudma, et internaadis oleks
ainult ühe teaduskonna inimesed. See pani meie seltskonnale põntsu, sest
meie toas oli üks ajaloolane, üks filoloog – mina – ja teised olid kõik arstid.
Selline tuba, kus on mitmesugused inimesed, asendas mõnes mõttes selliseid
asju nagu vanad seltsid ja korporatsioonid, sest seal sai palju teada eri ameti
inimeste kohta ja see oli väga hariv. Pärast muudatust löödi kõik lahku ja
pärast oli meil kolme mehe tuba. Eks see samm oli valve julgustamiseks, või
ma ei tea, miks. Aga selline oli määrus ja sellest peeti kinni.
23

Loengud, õpikud ja erialaraamatud

Loengutel oli Peegliga muidugi kokkupuuteid, kuigi tema oli juba enne sõda
ülikooli astunud. Ta oli n-ö kogemustega inimene, meie olime naiivsed
noorukid, kes keskkoolist tulnuna käisid entusiasmiga ülikoolis – et kõik
kiiresti ära õppida ja omaks võtta. Juhan oli muidugi tagasihoidlikum ja
Juhani kirg, nagu hiljem välja tuli, oli samuti eesti regivärss. Loengutes seda
aru ei saanud.
Loengutest on meeles, et Johannes Voldemar Veski luges eesti keele
grammatikat – ausalt öeldes oli igav. See oli niivõrd läbi võetud juba, midagi
uut ei olnud. See oli lihtsalt autoriteedi tunne, sest ega neid eestiaegseid
õppejõude peale Veski ei tule nagu ette.
Nalja sai Adamsiga. See oli üks väga eksalteeritud inimene, minule
isiklikult ta loengud ei meeldinud. Igatahes, kui ta tõusis lauale, ajas käe püsti,
imiteeris Puškinit, rääkis, muljetas, siis mõtlesin, kas selline lektor sobib ikka
ülikooli.
Raamatuid sai ülikooli esimestel aastatel peaaegu kõiki kätte, hiljem
keelustati peaaegu kõik, mis oli võimalik keelustada. Esialgu olid keelatud
ainult teatud teosed, siis teatud autorid, lõpuks lausa sarjad tervikuna. Olid
lubatud teatud autorid ja klassikaline kirjandus. Aga kaasaegsest kirjandusest
olid ainult valitud nimed ja üldiselt oligi nii, et klassikat said, aga kaasaegset
kirjandust ei osanudki tahta, kuna see oli üldse keelatud.
1940-ndate lõpul toodi ülikooli raamatukokku teistest raamatukogudest
raamatuid lõhkumiseks. Neid raamatuid, ka näiteks piiblit, hoiti keldris.
Ausalt öeldes käisime sealt neid varastamas, nii palju, kui südametunnistus
lubas. Ja hirm oli ka. Ega me teadnud, kas need on arvele võetud või loetud.
Raamatute lõhkumist ma ei näinud, sest ei käinud iga päev Toomemäel. Meil
oli esialgu oma seminari raamatukogu, kust saime kõik, mis lubatud oli.
Teoreetilisi ja erialalisi raamatuid välismaalt saime kätte alles siis, kui
meile tulid külalised Soomest. See oli võrdlemisi hilja, siis, kui hakkasime
ülikooli lõpetama. Soome folkloristid ja eriti Matti Kuusi tõid portfellis
raamatuid üle piiri. Iga kord oli professor Kuusi viimane, kes tollist läbi sai
– tal oli portfell raamatuid täis ning isikliku kasutamise eesmärgiga, nii ei
olnud talt midagi tollis ära võetud. Aga need raamatud, mis välismaalt postiga
tulid, ja ka need, mis tulid raamatukogusse, läksid kõigepealt keskkomiteesse
läbivaatamiseks. Mis sobis, tuli asutusse tagasi, mida ei peetud seal sobivaks,
24
läks Teaduste Akadeemia erifondi, kuhu mujale. Oli niisugune tsensuur.
Läbilugemine ja tutvumine oli mitmes keeles korraga, olemas olid oma
retsensendid, kes lugesid ja andsid hinnangu. Tollal ma seda muidugi ei
teadnud, aga hiljem tilkus läbi, kuidas asjad tegelikult käisid. Raamatukogu
töötajad teadsid paremini kui kasutajad, mis raamatud tulid läbi ja mis ei
tulnudki kasutusse. Kui sa ei tea, mis raamatud on olemas, ei oska nendest
ka teadlasena puudust tunda. Muidugi, kui lugesid välisperioodikat – seda
natuke oli –, siis ainult ohkasid, et seda võiks olla ka Eestis või peaks olema.
Kui raamatukogust küsisid, selgus, et ei olnud.
Raamatute hankimine välismaalt ei olnud sugugi lihtne: raamat oli
välismaal kallis, siin odav. Seetõttu tekkis niisugune paradoks, et kui mõni
väliskülaline tuli, tihkasid küsida. Siis ei mõelnud, et välismaal on raamat nii
kallis ja siin ei maksa ta midagi. Mõni oli odavam kui leivakilo. Selles mõttes
olime välismaalt raamatuid küsides häbitud. Mitte häbitud, vaid teadmatuses.
Julgesime küsida ja mõni saatis ka. Tänu sellele, et meil olid mõned vanad
teadusseltsid Soomega raamatuvahetuses, oli soome kirjandus suhteliselt
kättesaadav.
Erifondis valvsa pilgu all töötades olenes juhatajast, kui tihti seal käisime.
Uurimistöö direktori käest sai loa suhteliselt lihtsalt, aga oli ka olukordi, kus
võetud raamatu kohta öeldi keelduvalt, et see raamat ei lähe uurimisteemaga
kokku. Nii oli 1950-ndatel. Hiljem me lõime käega, seepärast, et meil oli oma
Rein Kull ja kursusekaaslane Ülo Tedre õnnitlevad Juhan Peeglit 50. verstapostini
jõudmisel.
 - pics/2014/11/43551_001.jpg

25
materjali niivõrd palju. Näiteks liigitamise ja tüpoloogia puhul ei olnud ka
mingit väliseeskuju vaja, sai oma tarkuse järgi liigitatud. Mõnes mõttes on
häbitu öelda, et tol ajal oli infopõuas lihtsam töötada. Siis oli informatsioonivaegus,
nüüd üleküllus. Tollal sa lihtsalt ei teadnud, mis teosed välismaal
ilmusid, nüüd sa lihtsalt ei jõua läbi töötada seda infoküllust.
Ükskord käisin Juhaniga koos antikvariaati kaemas. Antikvariaadid olid
minu meelest tollal Tartus väga raamaturikkad: suurem osa kirjastusi oli
Tartus ja sealt läksid raamatud antikvariaati. Kas neid ei kontrollitud nii põhjalikult
või need jäid kuidagi tähelepanuta. Mina olin rohkem n-ö raamatuhull,
Juhan oli vähem. Ehk ka selle tõttu, et lihtsalt majanduslikud võimalused ei
olnud nii head. Tema abiellus ruttu, võttis meie kursuselt abi kaasa, kes jäi
kohe koduseks.
Tööelust
Mina uurisin folkloori, ajaloost lähtudes muidugi. Juhan oli eesti keele peal,
aga rahvaluulehuvi oli küllalt suur, nagu ta hilisematest töödest on ju näha.
Kuigi ta lõi omaette ajakirjanduse kateedri ja sellel alal on teinud väga tõhusat
tööd, mitte ainult n-ö administratiivselt, vaid ka kirjutades.
Peegel oli ülikooli kõrvalt Postimehes kultuuritoimetaja. Tegime koostööd,
aga no mis sa üliõpilasena ikka oskad kirjutada kultuuriosakonda. Aga kuna
ma olin meeskoori laulja, sai paar lugu kontserdist kirjutatud ja Juhan pani
need ilusti sisse.
Ükskord olime Juhan Peegliga ühisel komandeeringul, suvisel ekspeditsioonil.
Minu alaks oli uuem rahvalaul – „Eesti mees ja tema sugu” –,
püüdsin selle allikaid uurida Kagu-Eestis, Võrumaal. Juhan ajas taga regilaulu
vormi. Mina ajasin uut laulu ja tema vana laulu taga. Käigud olid erinevad,
aga õhtul saime kokku ja vahetasime muljeid. Meil oli üks väga tore
kokkusaamine lõuna paiku Urvaste kiriku juures. Seal saime kokku kohaliku
mehe, meie kursusekaaslase Martiniga. Kuna meil veel lehte ei olnud, tõi
tema meile suure pommuudise: Beria on kui inglise agent maha võetud.
Ostsime kolme peale pudeli veini, läksime Urvaste kiriku aeda ja selle asemel
et tööd teha, arutasime kogu pärastlõuna, kuidas on see võimalik, et niisugune
mees saab olla inglise agent. See oli üks väga tore, koomiline, nõukogude ajal
ikkagi uskumatu lugu. Muidugi oli see sisuliselt jamajutt, aga maha tuli võtta
– ja siis anti mingeid süüdistusi.
26
Arutasime seda kolmekesi oma isiklikust vaatevinklist ja eks see ole
loomulikult folkloori läinud ja on nüüd arusaadavalt folkloor.
Folkloristikast
Folkloorihuvi kasvas muidugi tööga. Kuigi ausalt öeldes folklorist Tallinnas,
see on nagu valge vares – siin pole kolleege ega häid materjale. Esimestel
aastatel, kui ma töötasin keele ja kirjanduse instituudis Tartus, oli kõik
normaalne. Kui aga instituut toodi Tallinna üle, nagu kõik instituudid tol
ajal, oli see folkloristide suhtes suur viga, aga eks ta oli valvsale silmale ligemal
– tuli leppida. Üle ei toodud bioloogiainstituuti, mille juht ise oli juba kõva
bolševik, ja muidugi ei toodud üle ka füüsikainstituuti – Tähetorni ei saa
lihtsalt Tallinnasse tuua.
Esialgu polnud viga Tallinnas töötada: Tartus käimist oli palju, aga rahad
hakkasid juba paari aasta pärast lõppema. Siis olime nagu merehädalised,
meile jäi põhiliselt ilmunud tööde lugemine ja nende põhjal millegi
järeldamine. Peamiselt kirjutasin igasugu ülevaateid: küll eesti kirjandusloost,
küll Eesti ajaloost Moskvassegi. Nõukogude ajal oli hierarhia teaduses väga
tugev: akadeemia oli n-ö kõige kõrgem uurimisasutus, ülikool oli tükk maad
madalam.
Tallinnas ei saanud oma hierarhilist positsiooni küll kuidagi hoida – nii
palju, kui me suutsime, nii palju tegime. Hiljem sektori juhatajana õnnestus
mul võtta õige mitu inimest tööle ametliku töökohaga Tallinnas, elukohaga
Tartus – tänu sellele folkloristika natuke arenes. Tallinnasse jäi ainult kolm
folkloristi, kõik teised elasid ja töötasid Tartus.
Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides
Rääkides Juhan Peegli tegemistest, siis tema hobina valminud teos „Nimisõna
poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” on ikka väga tõhus töö ja minu
meelest kogu nõukogudeaegse eesti folkloristika tippteoseid, just regilauludest
– ma ei räägi siinkohal muinasjuttudest või muistenditest. Peegli artiklikogumiku
pealkiri „Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”
(1997) on võetud rahvalaulu regivärsist. Sealt võiks võtta muidugi järjest väga
häid pealkirju kogumikele ja uurimustele. Regilaulus ongi peaaegu iga värss
nii põnev, välja arvatud muidugi tüüpvärsid.
27
Eesti regilaulukogu erineb näiteks Soomest ja Lätist oma suuruse poolest
ja teiselt poolt meie läbitöötamise aegluse poolest. Kujutage ette, praegu on
21. sajand. Meie regilaulu kihelkondliku väljaande „Vana Kannel” esimesed
köited ilmusid 19. sajandil – seda tegi Jakob Hurt ise. Nüüd on 21. sajand
ja oleme jõudnud vaid kümnenda köiteni. Selle aja jooksul on soomlased
Matti Kuusi juhendamisel välja andnud 42 niisugust köidet. Lätlased on oma
dainasid välja andnud minu teada kolm korda. See on väga kurb, et Eesti oma
köiteid nii vähe on. Ega mina ainuke regilaulu armastaja ole. Tartus antakse
välja küll kaasaegset folkloori, neid kogumikke on juba 30–40 ilmunud.
Samuti on ilmunud raamat „Eesti imemuinasjutud” (2009) – esinduslik
anto loogia, kus igast muinasjututüübist on üks kuni kolm arhiiviteksti.
Et kõik kokku kogutud ja välja antud saaks, läheb veel 100 aastat, kardan.
Aga mis sa teed. Oleme siin Tallinnas välja andnud juba kaks köidet Lümanda
ja Valjala lauludest. Võrumaalt on olnud samuti päris palju materjali just tänu
Jakob Hurda kirjavahetusele. Ta tahtis kogumikku välja anda mitte kihelkondlikult,
vaid maakondlikult. Nii ta panigi esikohale Võrumaa, kuna
Võrumaa laulud on kõige täielikumad – fragmente on vähe ning täielikke
laule on palju.
Muidugi on hea, et ka mujalt maakondadest võetakse materjali, ei ole
sugugi hea, kui on ainult üks maakond. Omal ajal, kui „Vana Kannelt” välja
andma hakati, siis töötatigi välja, et oleks igast maakonnast mõni laul, et kõik
maakonnad saaksid läbi käidud. Nii oli näiteks Karksi kihelkonna materjal
väga mahukas, samuti Kuusalu kihelkonna asunduste laulud. Kohe on
Kodavere laulud valmimas. Mis edasi tuleb, seda ette ei tea.
Vestelnud Maarja Lõhmus.

28

Hillar Palamets

Ülikoolis ja Tartut taastamas


Kirjutan neid ridu 2012. aasta sügisel, seega ajal, mil möödub 66 aastat Juhan
Peegliga tuttavaks saamisest. Enam kui pool sajandit kulgesid meie teed
kaunis lähestikku Tartus ja siinses suurkoolis. 1946. aasta septembrist kuni
1951. aasta juunini olime ajaloo-keeleteaduskonna sama kursuse üliõpilased,
ainult et Peegel tudeeris eesti filoloogiat, mina ajalugu. 1960. aastate keskpaiku
istusime vastastikku sama fakulteedi dekanaadis, von Bocki maja peahoonepoolses
otsas alumisel korrusel, Peegel dekaani, mina prodekaani töölaua
taga. 1970. aasta kevadel andis vahepeal dekaani ametist priiks saanud Peegel
mulle üle ühiskondlikus korras peetava ülikooli ajalehe toimetaja ametikoha.
Žurnalistika spetsialistina aitas ta meie minitoimetust nõu ja jõuga ning kirjutas
akadeemilist elu puudutavatel teemadel mõnusaid vesteid.
Ülikooli 350. aastapäeva eel ja järel salvestasin helilindile ja translitereerisin
Peegli mälestusi tema sõjateedest ning sõjajärgsest üliõpilaspõlvest. Mõni aeg
hiljem lugesin kateedrijuhataja Peegli palvel Eesti ajaloo ülevaatekursust
kaugõppe žurnalistidele. See jäi küll õige episoodiliseks, kuid siiski. Mingi
koostöö kunagise kursusekaaslasega jätkus edaspidigi.
Pensionieelikutena puutusime kokku kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus,
staažikamate kolleegide juubelitel või siis akadeemilise pere
nostalgiahõngulistel kokkusaamistel.
Ei söanda end pidada Juhan Peegli lähemate kolleegide hulka kuuluvaks,
küll aga pikaajaliseks koos- ja kaastöötajaks, ühtaegu tema kirjanikutalendi
ning saarlasliku huumorimeele siiraks austajaks. Hästi saime omavahel läbi
küll. Ei mäleta, et meil Peegliga oleks suuremaid pahandusi või arusaamatusi
olnud ja egas me kumbki olnud konflikte otsivad natuurid.
Järgnevalt mõned meenutuskillud meie pikka aega rööbiti kulgenud eluja
tööteelt.
Olime sama kursuse poisid
Peegliga sain tuttavaks teaduskonna suurtel ühisloengutel, mida esitati kõigi
erialade tudengitele koos. Enamasti olid need nn punased ained, mida loeti
Aia tänav 46 õppehoone 365-kohalises astmikauditooriumis või Marksu
29
maja teisel korrusel. Teadagi tõsiasi – sõjajärgsel perioodil nappis just
ajaloolasi-õppejõude. Seetõttu pandi meid kuulama eelkõige filoloogidele
mõeldud kursust „Sissejuhatus keeleteadusesse”. Istusime kõik tihedalt koos
peahoone 5. – nüüd 139. – auditooriumis ja kuulasime, mida Johannes
Voldemar Veskil, Arnold Kasel ja veel õige noorena tunduval Paul Aristel
meile oma kitsama eriala kohta öelda oli.
Mõnikord ei pannud oma ainest haaratud lektor tähele vaheaega kuulutava
elektrikella plärinat kitsukeses koridoris ja rääkis pidurdamatult edasi. Siis
oli õppejõu rajalt mahavõtmiseks kaks moodust. Peegel tõi lagedale oma
Thieli firma kobaka taskukella ja hakkas seda demonstratiivse aeglusega valju
ragina saatel üles keerama. Õppejõud vakatas, küsis, kas aeg on juba läbi, ja
lõpetaski. Või hakkasid tudengid järjest intensiivsemalt jalgu vastu põrandat
hõõruma, muutes sel moel traditsioonilise akadeemilise tervituse lahkumissignaaliks.
Ainult et peagi asendati vana tervitamisviis koolipoisiliku püstitõusmise
nõudega.
Igal sügisel ja kevadel tuli käia Tartut taastamas. Õigemini – sõjahaavu
silumas, ahervaremeid lammutamas, haljasalasid rajamas. Kord-kaks nädalas,
2-3 tundi järjest. Asi oli ametiühingu korraldada ja pea kõik õppejõud, teenistujad
ning üliõpilased pidid oleme selle massiorganisatsiooni liikmed. Ühine
töö aitas teaduskonda liita. Koos õppejõuga kanderaami tassides või müürinurka
lõhkudes kadus auditoorsele vaimutööle omane barjäär õpetaja ja
õppija vahel. Said lähedasematekski eri osakondade noorukid ja neiud, tekkisid
tutvused, siginesid jutud kodukohast, sõja-aastatest, nüüdis probleemidest.
Juhan Peegliga koos töötades kuulsin üht-teist Saaremaa oludest. Kodusaar
näis olevat talle eriti südamelähedane, vaene küll, aga samas tunnustust
vääriv. Kasvõi õlle poolest, millele Tartu õlletehasel polevat midagi suupärast
vastu panna. Aga hädaga pruugiti sedagi. Juhtusime Peegliga mõnda õllemüügiga
söögikohta, tinistas ta ikka prae ja supi juurde pudelikese.
Taastada tuli meil Tartus mitmel pool, kuid erilise selgusega on meelde
jäänud ühistöö raekojatagusel varemeteväljal, seal, kus praegu laiub Pirogovi
park. Või väljak või tudengite lesila – nii nagu keegi seda kohasemaks
nimetada peab. Sügisene Toomemäe nõlv. Enne 1941. aasta sõjatuld paiknesid
siin kohvik Central – ka Varsakopliks kutsutud – ja selle õuel samanimeline
kino; nurga poole Harri Vogeli kõrts, Oskar Lutsu stammlokaal, ja piki Lossi
tänavat ülesmäge moodne ning avar Toome kohvik.
30
Töötasime seal koos teaduskonna dekaani Richard Kleisi, arheoloog Harri
Moora, ajaloolaste Voldemar Vaga, Julius Madissoni ning Jaan Konksuga,
filoloogide Villem Alttoa ja Paul Ariste ning veel mitme teise tolleaegse
õppejõuga. Mehed ajasid omavahel õige mõnusat kultuuriloolise fooniga
juttu, arutasid ja vaidlesid, kus mingi hävinud hoonetest oli paiknenud. Palju
oli juttu Werneri kohvikust ja selle alalistest külastajatest: Tuglasest, Semperist,
Allest ja Sütistest, nende omavahelistest suhetest ja ka abi kaasadest
Kuulasime kõrvalt, kõrv kikkis, ja panime paljugi kõrva taha. See andis
meile rohkem kui kuiv akadeemiline loeng või seminar. Lähimineviku
kultuurilugu otsekui elustus. Kirjanike nimed omandasid inimlikke kontuure,
tõusid esile nende voorused koos puudustega, tugevus koos nõrkusega.
Anekdootlikud seigad sinna juurde.
1946./47. aastal väljenduti veel õige vabalt. Kompartei kurjad ideoloogilised
otsused, mis paljudel endistel suu kinni panid, ei olnud veel
kõlanud. Hans Kruus oli Teaduste Akadeemia president ja tema lähem sõber
Richard Kleis üks juhtfiguure ülikoolis, mida rektorina juhtis filosoof Alfred
Koort, tegelikult aga partei esindajana prorektor Harald Haberman.
Koos sõjalist õppimas
Kõige regulaarsemalt puutusin Peegliga kokku kolme õppeaasta vältel
esmaspäeviti toimunud sõjalises õpetuses. Siin taheti vermida kõigist meestudengitest
reservohvitserid – jalaväe nooremleitnandid, 30 sõdurist koosnevate
rühmade komandörid. Sõda oli näidanud, et just selle kontingendi
kulu eesliinil oli olnud kõige suurem. Külm sõda oli alanud, armee vajas uusi
reserve ja kõigi kõrgkoolide juures hakati neid kohustuslikus korras ette
valmistama.
TRÜ sõjalise õpetuse kateeder paiknes algul Tähtvere linnaosas Hermanni
tänaval ühes kahekorruselises natsionaliseeritud elumajas. Rivi õpetati
ümbruskonna liiklusvaestel tänavatel ja Tähtvere pargis, taktikat linna serva
jäävatel lagedatel väljadel. Mõne aja pärast koliti ümber EÜS-i majja, mida
seni kasutanud kehakultuuriteaduskond pidi tublisti kokku tõmbama.
Esimestel aastatel jagati sõjamehetarkust veel kahes keeles. Rivi,
määrustikke ja relvade materiaalosa tuli õppida vene, taktikat ja muud taolist
eesti keeles. Õpetajateks olid enamasti Eesti laskurkorpuse tagavarapolgu
õppepataljoni veteranid-pensionieelikud. Mõnigi ohvitser oli teenistust alustanud
juba Eesti kaitseväes ja sealt viidud üle punaväkke, sõja ajal laskur31
korpusesse. Aastatel 1947–1951 juhatas kateedrit Venemaa eestlane polkovnik
(sõja ajal koguni diviisikomandör) August Feldmann. Meie kokkupuuted
polkovnikuga jäid formaalseteks ning minimaalseteks. Ei mäleta, et
ta oleks mõnda ainet õpetanud.
Paradoksaalselt pandi sõjalist algõpetust õppima ka äsja demobiliseeritud
mehed, kes olid kroonut teeninud kuni kuus aastat. Meie rühmas oli neid
kolm: Endel Leibak, Juhan Peegel ja Arnold Tolk, Võrumaa mees. Põhjendus
– neil puuduvat matuška-pehhota komandöri väljaõpe. Peegel oli ju erialalt
suurtüki- ja Tolk sideväelane. Elukogenud mehed teadsid, et Vene väes on
kõige otstarbekam kinni pidada vahva sõduri Švejki soovitusest „Maul halten
und weiter dienen!” („Lõuad pidada ning edasi teenida!”). Seda nad ka tegid,
kuigi erialaste teadmiste omandamisel olnuks selle esmaspäevase päevaga
küll mõndagi mõistlikumat ette võtta.
Eestlastest õppejõudude-ohvitseridega kujunesid meil peagi igati talutavad
suhted. Korpuse mehi võtsid nad kui „oma poisse”, kellele kogu seda värki
nüüd küll vaja ei lähe. Tulid vaheaegadel nende juurde suitsu tegema ja juttu
ajama, mistõttu perekur’id kippusid venima niisama pikkadeks kui õppetunnidki.
Eestiaegsete ohvitseride lood puudutasid peamiselt omaaegset sõdurielu,
sõjakoolides ning ohvitseride kasiinodes juhtunut. Aga samuti noorte pagunikandjate
armuafääre garnisonilinnade vallaliste või ka abielus kauni taridega,
mis teinekord kujunesid lokaalseteks skandaalideks ja skan daali kesteks.
Mõndagi huvitavat pajatasid lõuapoolik Tolk – hiljem läks ta üle õppima
õigusteaduskonda – ja hoopis lakoonilisema, aga tuumakama ütlemisega
Peegel. Ta oli juba aastaid üles märkinud sõduriargood ja tutvustas seda
sobival hetkel meilegi. Nii saime teada, et Eesti kaitseväelaste erikeeles oli
leib turvas ja heeringas ööbik. Hakklihakaste kandis millegipärast traattõkke
nime. Kapsa- või hernesupp olid täiesti mõistetavalt tuntud gaasi- või
laskeasjandusena. Sõjaaegset vägagi vesist supilurri nimetatud Volga-Volga ja
Nõukogudemaad olla siis toitnud trust „Hirss, tursk ja kompanii”.
Lõppes see õpetus komisjonieksami ja kolmenädalase suvelaagriga Pärnu
lähedal Reiu jõe ääres liivases männimetsas. Magasime kõik koos mingis
kiiruga ehitatud muldonnis ja helpisime välikatlas keedetud sõduriputru.
Kamandasid meid nooremad kaadriohvitserid, kes püüdsid mõnigi kord
näidata, et sõjaväeelu ei ole mingi kõrgkoolis käimine – siin tuleb juba oma
peaga mõelda!
32
Laagrielust meenub üks Peegli sõdurikogemusi puudutav seik. Eri
teaduskonna tudengitest koostatud rühmadel tuli järjepannu olla laagri
korrapidajaks: seada vintpüssi ja täägiga relvastatud post laagri värava juurde,
koristada olmepraht ja rehitseda üle teerajad. Ühel ilusal hommikul jõudis
kord ajaloo-keeleteaduskonna rühma kätte. Ülejäänud mehed marsitati
maastikule taktikaõppustele, meile anti luuad ja rehad ning kästi tööle hakata.
Nii poole tunniga oli suurem praht koristatud ja poisid võtsid vabalt. Kes
läks paljastatud ülakehaga päikest võtma, kes kogunesid põõsaste vahele
kaarte mängima. Tööriistad jäeti, kuhu juhtus. Ainult Peegel võttis luua kaasa,
kui läks teistest pisut eemale, et – nagu ta ütles – „silm korraks looja lasta”.
Sest vana tarkus kõlas: „Soldat spit, a služba idjot!” („Sõdur magab, aga
teenistus kestab”). Teised veel naersid: näe, Juhan ei julge ilma luuata metsa
minna.
Mõnda aega oli kõik vaikne. Siis hakkas värava poolt kostma valjut
venekeelset pröökamist: keegi polkovnik sõjaväeringkonnast oli saabunud
tulevaste nooremleitnantide väljaõpet inspekteerima ja leidnud eest täieliku
bardak’i. Kõlas käsklus „Stanoviss!” („Rivistu!”). Igalt poolt jooksis oma
soldatirõivastust kohendavaid poisse peateele. Ja kui olime joondunud ning
ülelugemise lõpetanud, selgus, et üks kursant on puudu ...
Ja siis nähti seda puudujat, luud käes, suurt tolmupilve üles kergitades
kõrvalrada pühkides lähenemas. Ei keegi muu kui Peegel! „Vaat see on tõeline
sõjamees, kes ei looderda, vaid täidab käsku! Temast võtke eeskuju! Nii peab
olema!” tegi inspekteerija lühikese ja selge kokkuvõtte.
Kui ülemused olid mujale läinud ja tudengid äsjast vahelejäämist omavahel
arutasid, ütles Peegel talle omasel muhedal moel: „Saite nüüd aru, et soldat
ei tohi jätta talle kroonu poolt usaldatud relva või muud riista. Sest kunagi
ei või teada, millal seda vaja läheb. Seda on mulle senine sõjameheelu
õpetanud: kui ka magad, olgu riist ikka haardeulatuses.” Ja tal oli kahtlemata
õigus.
Dekanaadis vastastikku laudade taga
1964. aastal sai Juhan Peeglist ajaloo-keeleteaduskonna dekaan. Senine
dekaan, rahuliku olemisega ajaloolane Karl Siilivask suunati kirjutama
doktoritööd 1917. aasta revolutsioonidest Eestis, millest 1967. aastal möödus
juubelihõnguline 50 aastat. Egas Peegel dekaani ametikohta ihaldanud, aga
33
mis tal parata. Ülikoolis oli kord juba nii, et kõrgele kohale pürgijaid kollektiiv
ei tahtnud, ja vastupidi.
Mina olin selleks ajaks juba aasta prodekaani ametis olnud. Kui istusime
Peegliga esimest korda vastastikku oma töölaudade taha, kurtis kunagine
kursusekaaslane usalduslikult: „Nüüd olen küll portsu otsa kukkunud.
Rektori juures jutuajamisel ajasin küll käte ja jalgadega vastu, aga kasu ei
midagi. Naljagi viskasin, Klement on õnneks mees, kes saab naljast aru, aga
ikka surus oma tahtmise läbi. Siin ma nüüd siis olen: kolmeks aastaks
bürokraatiatööle mõistetud.” Ja mõne aja pärast lisas: „Ega see täis kolm aastat
ka ole. Pühapäevad ja puhkusekuud võib ju maha arvata.”
Olime mõlemad akadeemiliste halduritena õige algajad. Olin ameti üle
võtnud kogenud mehelt, vahepeal „kodanliku natsionalistina” põlu all olnud
ja siis rehabiliteeritud entsüklopedistilt Richard Kleisilt. Julgustas mind veel
sõnadega: „Pole selles prodekaani ametis keerulist midagi. Vaatate tööplaanist,
mida mingiks ajaks teha tuleb, jagate ülesanded laiali ja hiljem kontrollite
täitmist. Ongi kõik. Küllap te toime tulete.”
Olnuks see nõnda lihtne olnud. Teaduskonna neljas osakonnas õppis nii
700 üliõpilast, keda õpetas sadakond õppejõudu ja laboranti. Igal osakonnal
omad mured ja probleemid. Kõige rohkem oli tegu venekeelse vene keele ja
kirjanduse osakonnaga, mis alatasa hilines aruannete esitamisega ja mille
Asta Veskit õnnitlevad 75. juubelil Juhan ja Helgi Peegel. Kahe valge roosiga
ootab järge Hillar Palamets.
34
tudengitel oli pidevalt pahandusi puudumiste ning akadeemiliste võlgnevustega.
Peegel nimetas neid „vol’nõje kazaki”, kes teevad, mis tahavad – neid
juba ei murra.
Tööjaotus oli meil selline. Dekaan esindas fakulteeti kogu suurkooli
ulatuses. Hoolitses kvalifitseeritud kaadri olemasolu ja teadustöö plaanide
täitmise eest. Prodekaani mureks olid üliõpilased ja õppetöö üldine korraldus:
stipendiumid ning ühiselamud, kus voodikoha ja puhta pesu, kütte, elektri
ning gaasi eest tuli kuus tasuda kaks rubla. See tegi 7% tavalisest stipist. Nii
et tolleaegset alma mater’it võis tõepoolest pidada ka sotsiaalhoolekandeasutuseks.
Kuna meil mõlemal tuli jätkata oma eriala õpetamist, loeti teaduskonna
juhtimist kõrvaltööks. Peegel astus dekanaati tavaliselt keskpäeval, viskas
pilgu töölauale kuhjunud paberilasule ja kirus: „Ole kui kukk sõnnikuhunniku
otsas. Sibli siit ja sibli sealt, et mõnda terakest kätte saada.” Lükkas siis osa
sissetulnud pabereid minu ette ja käskis neile vastus kombineerida. Kui
vajalikud andmed puuduvad, siis kasutada „professor Potolkovi meetodit”,
see tähendas – võtta laest.
Üliõpilaste suhtes oli Peegel loomuldasa hea inimene. Sedavõrd lahke
lubama, et ajas mul mõnikord hinge täis. Kurdab keegi oma Tartusse tulekuga
hiljaks jäänu dekanaadis, et tal pole kusagil magada, ütleb Peegel: „Ei maksa
muretseda, küll prodekaan mingi koha ikka leiab.” Aga ühiselamud on ammu
ülerahvastatud, tudengid elavad pead-jalad koos. „Aga dekaan ju lubas!” käib
hädaline mulle peale. Ei jää muud üle, kui neljasesse tuppa veel viies asukas
suruda ja pälvida kõigi viie pahameel. Nii et näisime krimifilmide tüüpiliste
hea ja halva politseinikuna, „halva võmmi” rollis muidugi prodekaan. Rõõmsana
nägin Peeglit siis, kui tal mingi üllitis – olgu siis raamatu või rota prindibrošüüri
kujul maailmavalgust nägi. Tuli sellega dekanaati, kirjutas pühenduse
sisse ja kinkis kolleegile, ise rõõmsalt muheledes. Oli ka põhjust, sest oli aeg,
mil käsikirju ju leidus, aga teaduskonnale eraldatud paberifondist kulus
enamik Juri Lotmani semiootikakogumikele ja paljundustehnikatki nappis.
Nii et iga ilmunud õppevahendi üle tasus rõõmu tunda.
Peegli järel ülikooli lehe toimetajaks
Sain dekanaadi tööst aastapäevad varem lahti kui Peegel. Teaduskond oli
tema kui juhiga igati rahul, aga Peegel ise ei tahtnud jätkata ja andis ameti
üle hoopis kindlakäelisemale, aga ka konfliktsemale Eduard Laugastele.
35
Peeglile pandi aga abiteona kaela ülikooli ajalehe toimetamise ülesanne.
Tundes tolleaegset ajalehe tegemist nii teoorias kui praktikas – oli ta ju üliõpilasena
olnud aastaid tööl Edasi toimetuses –, oli ta sellesse ametisse
kahtlemata õige mees. Pealegi oli ajaleht õppebaasiks žurnalistikaeriala
tudengitele, keda Peegel niigi juhendas.
Tolleaegne ülikooli leht oli õigupoolest asutusesisene mnogotiražka, mida
anti välja ühiskondlikus korras. See tähendab: kaastööd ei honoreeritud (küll
andis ametiühing toimetusele iga numbri kohta 25 rubla paremate üliõpilastest
autorite premeerimiseks). Toimetaja kandis küll vastutust, kuid mingit
rahalist tasu ei saanud. Lehe panid kokku kaks madalapalgalist žurnalisti –
vastutav sekretär ja korrespondent. Õppeaastas ilmus reedeti kokku 40
väikeses formaadis numbrit tiraažiga 3000 ja hinnaga 2 kopikat numbri
eest.
Ametlikult oli see leheke TRÜ parteikomitee, rektoraadi, komsomolikomitee
ja ametiühingukomitee häälekandja, nii et õige mitme peremehe
käsutada. Pidi olema kogu kollektiivi kasvataja ja suunaja „õiges vaimus”,
ühenduslüli suurkooli arvukate allasutuste vahel.
Peegli toimetajaks olemise aeg langes ideoloogilise sula lõpuperioodi ja
külmalaine saabumisse. 1968. aasta sügisesed üliõpilaspäevad olid Tartu
üliõpilasnooruse seadnud nii Moskva kui ka Tallinna direktiivorganite silmis
halba valgusse ja ideoloogiatöö puudusi leiti ka ülikooli lehes, kus omaloomingu
lehekülgedel avaldati regulaarselt noorte autorite töid. Nõuti
„orgjärelduste tegemist” ning senise liberaalsena näiva toimetaja mahavõtmist.
1970. aasta kevadel see toimuski, Peegel tagandati vastutava toimetaja
kohalt.
Ilmselt oli tema see, kes mind enda järglaseks soovitas. Olin aastaid teinud
Edasile, Nõukogude Õpetajale ning ülikooli lehele kaastööd ja mõne
kirjatükiga pälvinud Peegli tähelepanu. Ükskord ütles: „Kuule, sellele õppetöö
korraldamise raskuste loole panid päris hea pealkirja! Võiksid kasvõi mõnes
toimetuses leiba teenida.” Aga pealkiri kõlas „Mured, mured kui mustad
härjad ...”, mis oli ju otsene tsitaat ühe eesti rahvalaulu algusest.
Nii et 1970. aasta kevadtalvel andis Peegel mulle ameti ja vastutuse üle,
lubades toimetust jõudumööda ikka aidata, mida ta oma humoristliksatiiriliste
vestetega ka tegi. Mind kui algajat ja kogemusteta toimetajat aga
õpetas: „Ära unusta ülemustelt tähtpäevadeks lugusid varakult tellimast. Ja
hiljem seda tellimist viisakalt meelde tuletamast. Muidu tuleb sul endal
viimasel hetkel lugu valmis treida, et sõna saaks tinaks (meie lehte trükiti
36
tinalao abil Kastani tänaval asunud kunagises Noor-Eesti trükikojas). Jälgi,
et toimetuse portfellis oleks piisavalt materjali ootamatult tekkivate aukude
täitmiseks, sest neljapäeva hommikuks peab kogu käsikiri trükikojas olema.
Kasvõi nui neljaks, aga reedel peab leht ilmuma.”
Kolm aastat olin Peegli järglasena selles ametis. Esimene aasta oli õpetlik
ja huvitav kogeda ajalehenumbri sündi algusest lõpuni. Teine aasta oli juba
teada, mis ajal mida teha. Sain ka esimesed karistused: kõrgemalt poolt „juhiti
tähelepanu”, et punastele tähtpäevadele pühendatud numbritesse ei sobi
panna nekrolooge – rikkuvat pühademeeleolu. Kolmandal aastal kiskus juba
rutiini ja nõudis endiselt palju aega: kokku üks tööpäev nädalas. Nii et olin
päris rõõmus, kui sain 1974. aastal toimetaja ülesanded üle anda äsja ülikooli
lõpetanud Rein Veidemannile, kelle tarvis muudeti toimetaja töö palgaliseks
ametiks. Oli temagi oma kolm aastat sellel kohal, enne kui astus karjääriredelil
järgmisele astmele. Siis tuli juba pikaks ajaks Varje Sootak.
Peegel mõtles, Peegel ütles
Peegel hindas ja harrastas ise humoorikaid ütlemisi, seda nii kõnes kui kirjas.
Roppustest ja vägisõnadest vaba sõnasähvatust, lakooniliselt teravmeelset ja
üllatavalt arhailist, samas ka uudset. Mõndagi kuuldust sai omal ajal üles
tähendatud. Meenutuste lõpetuseks olgu mõned neist mainitud.
Peegel ütles:
• Sel daamil oli süles transistorkoer
• Üle tee jooksis buldog süsteemi peni
• See mees kõneleb, otsekui veaks okastraati läbi oherdiaugu.
Kõige väiksemat viinaklaasi kutsus ta hiirelüpsikuks. Ise ei öelnud pidulauas
ära parajast pitsist.
Ootasime üleminekukuudel ülikooli kassa juures krooniliselt hiljaks jäävat
palganatukest. Peegel küsib: „Teate ka, et Eestil on nüüdsest uus rahvuslind?”
Üldine hämmeldus. Ei ole nagu kuulnud. Kes siis? „Vabaturuvarblane,” on
Juhani vastus.
Juubilarile kinki üle andes: „Ja siin on teile üks nahkapandud raamat.”
Üllitis oli tõepoolest soliidses nahkköites.
Pidulauas sõna võttes: „Kuna ma ei ole suurem asi kõnemees, siis tuleb
minu ettekanne lühike, see-eest aga hästi sisutu.”
37
Võis alustada telefonikõnesid sõnadega: „Siin kõneleb keegi Peegel ...”,
rõhuga sõnal „keegi”. Teema juurde asudes ütles: „Selle asjaga on nüüd nii,
et...”
Armastas korrata tudengitelt kuuldud värsikest konveiersüsteemis
kiirkorras käiva diplomitööde kaitsmise kohta: „Veerand tundi häbi ja ülikool
läbi” ning omalt poolt jagada soovitusi ja humoorikaid õpetussõnu. 1975.
aasta sügisel ilmutas ülikooli lehes 15, peamiselt esmakursuslastele
adresseeritud postulaati, millest meenutagem nelja.
• Valitud eriala on nagu kombekas tütarlaps: esimesel tutvumisel musi
ei anna.
• Mõnikord on hea ka mõelda. Ärge kartke, pealuu on siiski niivõrd
massiivne, et liikuvad mõtted seda seestpoolt niipea läbi ei kuluta.
• Kui sa esimesel kursusel oled väga tark ja viimasel tunned ennast
rumalana, siis on sinu areng läinud õiges suunas.
• Ülikooli peahoone vajub. Ärge uskuge kuulujutte, et selle ohtliku
nähtuse peatamiseks hakatakse peahoones pidama vähem ja kergemaid
loenguid.
Lisan omalt poolt – nüüd, ligi 40 aastat hiljem, ei peeta peahoones enam pea
üldse loenguid. Ja ohtlik vajumine on lakanud. Nii et mingi alus neil juttudel
siiski oli ...
Ülikooli ajalehte nimetas Peegel – pidades silmas just selle nappi mahtu
– õllepudeli sildiks ja õpetas mnogotiražka’le juhtkirju kirjutama nii:
„Alguses pane päevakohane pealkiri. Siis
jora, jora, jora –
paar fakti – ja
hurraaa!
Edasi samas rütmis:
jora, jora, jora –
paar fakti – ja
HURRAAA!!!”
Millega olgu lubatud lõpetada ka käesolev fragmentaarium.
Tänan tähelepanu eest!

JÄTKUB..........
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus