Juhan Saar — In Memoriam
In Memoriam 21 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2007/09/17598_1_t.jpg
22.XII 1929—28.VIII 2007


„ANKEET
Perekonnanimi: Saar
Eesnimi: Juhan
Nimekaime Eestis mul kuus tuhat,
pluss puud, mis ehivad parke ja teid —
neid, ma arvan, on miljoneid.
Sajandeid saarepuust treitud on odavaid,
vastupidavaid rattakodaraid.“
...
„Rahvus: eestlane
Mu suuremad vennad ei pane ehk pahaks,
kui ütlen, et eestlane ollagi tahan.“

Ja isast:

„Mu isa küll — osutus tossiks,
jäi maha, kui paljude koduks sai tagala.
Ning siis kui Siberit asustas Jossif,
käis igal ööl heinasara all magamas.“

Read on Juhan Saare — talupoja poja — luuletusest, mis kirjutatud Eesti jaoks pimedatel aastatel, kui meist üritati teha „ühtse nõukogude rahva“ liikmeid.

Vana Juhan jõudis elada taastunud Eesti Vabariigis. Taevas tänatud. Ta pani ülesehitamisele käed külge.

Juhan Saar ei ajanud taga ordeneid, aukirju ja -nimesid. Ka vabakutselise leiba ta ei söönud. Ikka töös ja tegemistes. Pidas kõrgeidki ametikohti, aga komparteiga end ei sidunud.

Juhani sünniaasta jättis ta eemale maailmasõjast. Ja ometi! pani punaarmeesse. Juhan teenis Eesti Laskurkorpuses aega kuni diktaator Stalin rahvusväeosad laiali saatis. Sõjas olid need üksused vajalikud, sõja järel pahanduse allikad.

Juhani palgatöö kulges ajalehtede ja -kirjade toimetustes, raadios ja televisioonis. Edasi kultuuriministeeriumis ja nukuteatris. Kirjanike Liidu kirjanduse propaganda büroo (mis hirmus nimi!) direktori ja peatoimetajana tahtis ta luua sellest asutusest omaette teatri. See ambitsioon pidi ta peaaegu trellide taha viima.

Vabaduse saabudes sai Juhanist kirjastuse FAATUM asutaja ja surmani peatoimetaja. FAATUM taastas eesti romaanivõistluse traditsiooni.

Ja Juhan jäi LOOJAKS. Kirjutas proosat ja luulet (lastele ja täiskasvanutele), laulutekste, näidendeid. Tema raamat METSA TAGA EI OLE METSA (1964, 1989) on eesti kirjanduse üks kauneimaid ja sügavamaid lapsepõlvelugusid. Viimased teosed: koondkogu ELU IKKA ÜHEKORDNE (1999) ja mälestusteraamat VALUS NAER (2005) on igale raamaturiiulile ehteks.

Ja Vana Juhan kui Vanemuine!

Virtuooslik kandlemäng, millest Kanada eestlasedki osa saanud. Mäletate etendust VILSANDI — TORONTO?

Vana Juhan pani siin kokku kahe mehe elusaatused — Olaf Kopvillem Torontos ja Juhan Saar Vilsandil.

Vilsandi saar oli Juhani paradiis. Nõukogude okupatsioon oli saarelt lahkuma sundinud põliselanikud ja teinud sellest piirivalve tugipunkti. Ometi! taastada tuli kuulus linnuriik ja tasapisi hakkas piirivalve sealt taanduma. Tulid uued püsielanikud, tulid suvitajad. Selles laines sai kaptenite Küti talu Väike Vilsandil kirjanike Juhan Saare ja Heino Väli omandiks. (Muide, nad ei varjanud kunagi, et on kohapeal vaid talu säilitajatena.) Suurel Vilsandil seadis end sisse luuletaja ja maalija Sass Suuman, täna on seal suvekodu näitlejal, laulikul ja kirjamehel Jaan Tättel.

Saared olid jätkuvalt keelutsoonis, aga sedagi blokaadi oli võimalik murda.
Ja lähemad tuttavad said seal teada, et Juhan on suurepärane spinningu loopija, meisterkokk ja haruldane saunamees. Ja meistrimees — talu taastati, veskist tehti klubi ja ühe Juhani meisterdatud haugilandi tõin Torontosse kaasa.

Käisin ikka suvisel Vilsandil ja võtsin omaks ühe Juhani nõuande:
„Enne tulekut võta minuga kontakti. Meil siin viina ei müüda, annan Sulle teada kohal olevate meeste arvu. Too iga mehe kohta pudel viina + 1, sellest peaks piisama ja joomiseks asi ei kipu.“

Kui järele mõtelda, siis tark nõu: 3+1, 5+1 jne. Naised arvesse ei läinud.
Jah. Vana Juhan läks ära.

Maha jättis oma kuus tuhat nimekaimu ja rohke loomingu ja saaresalu järeltulijaid. Juhan oli mitu korda abielus ja huvitav-huvitav: ta ei olnud oma kaasadega ega lastega sõjajalul: oli üks kooselu loogilise lõpuni jõudnud, siis ei tähendanud see respekti kadumist kunagiste lähedaste vastu.

Tuul murrab tammepuud, vähihaigus võttis Juhan Saare.
Kahju.

Kohtumiseni.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus