Varsti on Eesti Vabariigi 90. loomisaasta mööda jõudmas. Meil on siin Kanadas olnud väga tegevusrikas aasta. Aastal 2008 tutvusime me mitmete prominentsete Eestist tulnud tegelasega ja nautisime imeilusat külakosti. Meil oli isegi võimalus ja kõrge au vastu võtta EV President Toomas Hendrik Ilvest.

Jõulud on käes.

Läheme vaimusilmas tagasi.

Esimesed jõulud Eesti Vabadussõja alguses 90 aastat tagasi olid meie rahva vastsündinud vabariigi võitlusväljadel ja kaevikutes kõige masendavamad, mida võiksime ette kujutada. Suurtükkide pidev mürin summutas kõik püha öö ilusamad helinad. Liiga noored sinisilmsed kooliõpilased jagasid jõululaupäeval omavahel kuulipildujat, paari muna ja pekitükke, raiudes ajalukku oma saatuse marmortahvlil.

„Ja siiski on meil jõulud. Säravad laste silmad, ununevad ehk silmapilgukski elumured, unustavad, kes võivad... Meie pilk lendab üle sellest ajast ja kindel lootus ja usk õigluse lõpliku võidu sisse annab meile uut jõudu,“ kirjutas jõululaupäevane ajaleht Pärnu Postimees.

Jah, tol ajal oli raskusi isegi kuuseoksa ja küünla leidmisega, rääkimata mingist tänuväärsest kingitusest. Aga siis olid jõulud, mil piisas pisikesest meenest; ja aeg, kui meil polnud tihti sõnu, vaid nautisime lihtsalt üheteise lohutust.

„Tänavused jõulud ei ole rahupühad, neid ei saa ega tohi meie rahulikult jõulupuu ümber istudes pidutsedes, süües ja juues mööda saata,” oli Tallinna Teataja 1918. a. jõululäkitus ning sooviti ka „...hingelist kindlust edaspidiste raskete päevade jaoks ja valmisolekut end isamaale ohverdada.“

Mida iseseisvuse esimesteks jõuludeks rahvale sooviti?
„Rahu maa peal ja inimestest hea meel,“ soovis Päevaleht.

Nüüd on jõulud jälle käes. Kas on palju muutunud? Mida me soovime jõuluks?

Eks seda, mida soovisime 90 aastat tagasi... Aatelisust, õiglust ja rahu!

Häid pühi!
Ja veel õnnelikumat uut 2009. aastat!

Avo Kittask
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, esimees

Märkmed: