Just sellise sildi all oli Maakondlik Esinduskogu oma liikmeskonna koos külalistega 15. detsembriks Toronto Eesti Maja suurde saali kokku kutsunud. Sai neid pühi siis üheskoos oodatud ja muidugi jõulutaati ka nagu Ats, Mall ja teised head lapsed. Mis viga hea laps olla, kui saal on maitsekalt ehitud, lauad kaetud ja kõrvalt köögist levivad isuäratavad vorstilõhnad.

Esinaine Anne Orunuk, kes armastab täpsust, hoolitses selle eest, et peo algusega ei viivitataks. Asus kõnepulti just siis, kui kella mõlemad osutid olid ettemääratud kohta jõudnud, ja lausus oma tervitussõnad. Kõigepealt aga toodi saali jõuluvalgus. Toojaiks olid kaksteist rahvarõivais daami (oi, vabandust! – üks oli härra), kes sammusid põlevate küünaldega lava ette ja paigutasid need lavaservale ritta – üks iga kunagist maakonda tähistamas ja kaheteistkümnes maakondlikku esinduskogu. Selle rituaali järel saime ka teada, kes saali nii kenasti jõuluehtesse oli pannud. See oli tartlasevõsu Kristi Vilu, keda abistas suur õde Tiiu Kaup.

Enne kui kavaga oleks saadud alustada, tuli veel läbi teha üks meeldiv tseremoonia. Mulkide Selts soovis austada oma auliiget Johannes Vihmat, ennetades ta 90. sünnipäeva paari päevaga. Seltsi vanem Helju Salumets tuletas oma tervituses meelde, et juubilar on muuhulgas vastutav ka Maakondliku Esinduskogu loomise eest, seega oli austamiseks igati sobiv päev. Juubilarile anti Mulkide Seltsi poolt üle auaadress ja lillebukett ning teda tervitati kolmekordse elaguhüüdega, millele päevakangelane vastas lühikese tänukõnega.

Bariton Avo Kittask esitas Charles Kipperi klaverisaatel kolm jõululaulu rahvusvahelisest repertuaarist, mis soojalt vastu võeti. Nagu Avo tähendas, on tema ja Charlesi vaheline muusikaline koostöö kestnud juba sellest ajast peale, mil mõlemad veel jõuluvana uskusid. Küllap usuvad ikka veel, sest koostöö püsib. Seejärel luges Lia Pikkov südamliku söögipalve, et kohviku perenaised-näitsikud saaksid demonstreerida oma toiduvalmistamise ja serveerimise oskust.

Kui jõulurooga piisavalt maitstud ja aromaatilise kohviga järelloputus sooritatud, tuli taas headeks lasteks hakata ning kodumaiseid jõulu- ja talvelaule meelde tuletada. Ega see raske ei olnud, sest Charlesi klaver ja Avo bariton andsid hoogu ning laulusõnad oli kavalehel ära trükitud. Laulude vahele oli ka jutuvestjaid lükitud. Tamara Norheim-Lehela heietas lugusid talvest ning jõuludest nii nagu vanarahva kalender neist kõneleb. Lia Pikkov tegi oma jutuga selgeks, millal on jõulud, toetudes ühe pisipoisu meenutustele. Lia jutu järgi pidi meheks kasvanud poisu saalis istuma ja seda juttu pealt kuulama, aga mina teda habeme taga ära ei tundnud ja sellepärast ka nime kirja panna ei saa. Tamaral oli veel lugu kellestki Arnost, kes kooliõpetajalt jõuluks viiuli kingiks sai. Selle loo autorit ma tean küll, aga ei tarvitse välja ütelda, sest Oskar Lutsu tunneb niigi igaüks ülihästi.

Ja oligi aeg koduteele asuda. Kuid „Püha öö“ helideta seda teha ei sobinud. Seda lauldi juba püsti seistes ja jõululiku hardumusega. Head teed! Õnnistatud pühi kõigile!

Märkmed: