Vana-Andrese koguduse õpetaja KALLE KADAKASMu hing ülistab väga Issandat ja mu vaim rõõmutseb Jumalas, minu Õnnistegijas.
Luuka 1.46 - 47
Millised pildid kangastuvad Su vaimusilma ette, kui oled lugenud katke kaunimast ülistuslaulust Loojale? Ehk heiastub Su vaimusilme ees tiivuline ingel, kes Maarjale Jumala Poja sündi ette kuulutab? Imeline pilt kahe naise, Eliisabeti ja Maarja, kohtumisest? Eliisabet, kes oma ihus tulevast Ristija Johannest kannab, tunnistab Pühast Vaimust, et just Maarja, tavaline külaneiu, on valitud ja õnnistatud saama Jumala Poja emaks.
Seda kauneimat ülistuslaulu – magnifikaati – ei loeta kirikus mitte üksnes Rõõmupühade eel, vaid Maarja kiituslaul kõlab ka Kannatusnädalal. Öeldakse ju, et Petlemma sõim ja Kolgata rist on valmistatud ühest ja samast puust. Ilma Kolgata ristisündmuseta jääks Petlemma jõuluime poolikuks. Jumala Ema, Kolgatal on hoopiski erinev Neitsist Maarjast Petlemmas. Tema palgeilt on peegeldumas hardus ja vagadus. Millegiipärast on just see pilt saanud täiusliku vagaduse võrdkujuks.
Jõulud on rõõmupühad. Kas jõulurõõm võib olla täielik, kui poleks mõistetud kannatuse tähendust? Kas ilma nukruse pooltoonideta saab rõõmuharmoonia heliseda täiuslikult?
Üks väike poiss oli igatsenud jõulurõõmu. Ja kui see igatsetud jõuluaeg viimaks käes olnud ja ta kuuse alt oma jõulukingituse leidnud, jäänud ta millegipärast ühtäkki mõtlikuks. Isa märganud poisi mõtlikku ilmet ja küsinud siis: „Egas jõulukingitus valmistanud ometigi pettumust?“ Väikemehe vastus aga olnud väga elutark: „Isa, ma kardan oma rõõmu kaotada, sest see kingitus, mis mulle hetkel nii kallis, võib puruneda ja saada vanaks.“
Igaüks igatseb rõõmu. Iga inimene soovib olla rõõmustatud, olla ka ise rõõmuvalmistaja. Kaunis jõululugu Piibliraamatus – Maarjast, Joosepist ja hällis lamavast lapsukesest, inglitest, karjastest, kolmest idamaa targast kingib meile rõõmu. Ometi annab kogu jõulusündmusele pühaduse teadmine, et sellest armsast väetist lapsukest hällis kasvab armastav ja ohverdav Lunastaja. Ristirahvas on selle väikese Jõululapse sünniime pühitsenud. Nad on uskunud ja kogenud, mida Looja selle lapsukese läbi inimesele ja maailmale kingib. Armastust, mõistmist, vabadust, õnnistust ja õndsust. Selles kõiges peitub püsiva rõõmu allikas. Jõulukingitus, mille Looja kingib, on purunematu ja igavene. Petlemma jõulurõõm on pisikene seeme, mis oma tõelisi vilju kannab Kolgata ristisündmuses. Jõulu - ja ristisündmuse lahutamatuses mõistame me ka jõulurõõmu täiuslikkuse saladust. Me rõõm ei jää eales poolikuks, meie hing ülistab Issandat ja meie vaim hõiskab Jumala pärast.....
Aga lapselik rõõm pisimagi üle kuulub inimese elu juurde. Kas oskaksime rõõmustada suurte asjade üle, kui poleks kogenud rõõmu pisimas. Rõõm pisikeste asjade üle kuulub inimese elu juurde, kuulub ka Jõulusündmuse juurde. Ka jõulukingid ja -kaardid, rõõmsad päevad oma lähedaste seltsis, laste ja lastelaste säravad silmad, küünlavalgel heietatud helged mõtted, koos lauldud igihaljad jõululaulud, igihaljas jõulupuu...
Soovin Sulle, hea jõululehe lugeja, algavaiks jõuludeks südamerõõmu püsivust. Olgem tänulikud meenutades Looja armutegusid. Leidkem seda pisimas, et mõista Suurt.
Rõõm Issanda sünnist on purunematu.
