Jõuluelevil pärnumaalased
Eestlased Kanadas 21 Dec 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Jälle olid nad koos, need visad ja vintsked pärnakad. Kuupäev oli 13. detsember, kui Eesti Maja kaunilt dekoreeritud suur saal neid ja nende sõpru tervitas. Ilmataat oli andnud oma panuse kerge tuhkja lume näol, mida saanisõiduks vähe, kuid autoliikluse häirimiseks enam kui piisavalt. Ega see kedagi tulemast takistanud – või mine tea, mõni ehk lõi kõhklema ka, saal oleks kindlasti mahutanud veidi rohkem.

Neid, kes olid otsustanud ilma trotsida, tervitas ülihubane jõuluilmeline atmosfäär. Et keegi liiga ruttu oma lauakohta üles ei leiaks ja end mugavalt istuma ei seaks, selleks oli paigaldatud otse ukse kõrvale lahke lett, mille taga võltspärnakas Meinhard Vabasalu kulpi kergitas ja karastava joogiga ristirahvast eksiteele juhatas. Tal oli edu. Eesti mees on juba kord selline, et ennem läheb okastraadist rinnutsi läbi kui naeratavast baarimehest külmalt mööda. Aga oma laua leidis igaüks siiski üles.

Suur jõulukuusk säras täies ehtes, meenutades pühade lähedust. Volli Gustavsoni kolmemehekapell mängis viise, mis seda meeleolu süvendasid. Peo algusega viivitati natuke nende huvides, kes tuisutaadi muinasmaad liiga kauaks imetlema jäänud. Saabusid needki ja Marju Säägi kui peoperenaine võis tervitussõnadega algust teha. Ta konstateeris rahuldustundega, et vaatamata ilmataadi kiuslikkusele oli külalisi saabunud isegi lõuna poolt piiri.

Edasi kulges kava jutu ja jõululauludega pooleks. Kõnelejaid oli kaks: kolkapatrioot Elfi Heinsaar ja õpetaja Kalle Kadakas. Esimene muidugi ülistas Pärnumaad ja pärnakaid, andes põhjaliku ülevaate kõigist ja kõigest, mis sealtkandist head ja väärtuslikku on tulnud. Tegi tubli töö ja pälvis tugevad ovatsioonid. Õpetaja Kadakal oli aga oma sõnum – jõulusõnum kolmest targast, kes oma teekonnal pidasid silmas tõotatud tähte. Oma sõnumi lõpetas ta ühislauluga „Oh sa õnnistav“ ja siis palus koosolijaid alandada end söögipalvele.

Ahvatlev jõululaud ootas. Külalislahked pärnakad olid serveerimislaua ääres positsioonid sisse võtnud ja teenindasid. Toit ise aga polnud enam oma kokkade töövili nagu vanasti, mitte liiga kauges minevikus. See oli jäetud perekond Männamale kuuluva Hillside Café personali hooleks. Kes suudaks vastu panna verivorsti, hapukapsa ja kõige juurdekuuluva võludele! Isegi moosekandid jätsid pillid väheks ajaks unarusse ja ilmusid lauda oma energiavarusid täiendama. Kuna rahvast oli siiski oodatust vähem, ergutati kohalolijaid „teisele ringile“. Selle võimaluse kasutajaid polnud siiski palju – magustoit, kohv ja kringel ootasid.

Muusikud asusid taas oma instrumente kontrollima ning avastades, et kõik pillid on endiselt kenasti timmis, panid jõuluviisid veelkord helisema. Ja kui need otsa said, tuli pillitorudest muudki tuttavat. Meeleolu oli igati jõulune, hea Lunastaja lepitava vaimu hingus oli selgelt tunda.

Lahkusin veidi enne ametlikku lõppu, sest teised kohustused kutsusid. Tuisuvana tigetses õues nagu ennegi, kuid tundus, et temagi oli saalis valitsenud malbest meeleolust osa saanud ja kuidagi leebemaks jäänud. Või oli see vaid minu kujutlus? Ükskõik. Hea tuju ja rõõm pärnakate külalislahkusest saatsid mind kogu teekonnal. Rahu oli maa peal ja vähemalt ühel inimesel kindlasti hea meel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus