Esialgu tulid nad ikka meie oma kohalikule Pärnumaalaste Seltsile, kes selleks puhuks oli varunud 14. detsembril Eesti Maja suure saali. Eks neid pärnakaid sinna ikka piisavalt oodata oli, ega muidu nii julget sammu poleks astutud. Ja saal oligi mõnusalt täis, kuigi lähemalt silmitsema hakates selgus, et värbamistööd oli tehtud ka teistes Eestimaa provintsides.

Üks lauatäis hiidlasi hakkas kohe silma. Mõtlesin, et ju neil oma rannas silk otsa lõppes, tulid Pärnu lahte traalima, seal pole puudust karta. Aga ei, meestel olid lipsud sirged ja habemed itsis, daamidel körtsikud kenasti kohevil — need olid tulnud pidu pidama.

Teise laua olid okupeerinud võrukesed, muist koguni lõuna poolt Niagara koske. Istusid viisakalt ja harjutasid vana ununud riigikeelt, kus väitse kohta „nuga“ öeldi.

Aga kõige toredam uudis oli ikka, et jõulurõõmu jagati soovijaile arstitähega. Nii kui nina uksest sisse pistsid, oli paremat kätt astja eluveega ja tohter ka sealsamas. Ei olnud seal läbivaatust ega retsepti kirjutamist või apteekri tülitamist, tohtrihärra ise tõstis aga kulbiga vaagnast vedelaid vitamiine. Üldine mõnus sumin saalis oli kindlaks tõendiks, et rohu positiivne mõju meeleolule oli kiire ja valutu.

Volli Gustavsoni kapell oli just Pärnu Rannahotellis mängu lõpetanud, hoo sisse saanud ja kibeles nüüd meie pidulisi rõõmustama. Poisid seisid kaunilt dekoreeritud laval (Tiina Lipp-Leppiku käed olid taas mängus olnud), instrumendid laskevalmis ja sõrmed triklil, oodates vastavat korraldust.

Korraldus tuli. Marju Säägi lausus oma sõbralikud tervitussõnad ja oligi pillimeeste käes kord. Aga pillid olid kõik ilusas jõulutimmis: lumi muudkui sahises, saanike sõitis ja aisakell lõi tilla-talla nagu ta iidsest ajast on löönud. Ega seda uudist pillimeestel üksi lastud kuulutada, kogu saal hõiskas rõõmsalt kaasa kohe algusest kuni jõuluvorstide särinani viimases salmis.

Sellega oligi uue pöördepunktini jõutud. Õpetaja Kalle Kadakas, Mulgimaa mees, tõusis püsti ja palus taevast õnnistust virkadele kätele, kes vorstid ja kõik muu säriseva suulagedele sobivaks kohendanud. Õnnistust tegijaile, õnnistust maitsjaile.

Õhtusöök oli seekord perekond Männama köögist. Toidulauda külastati agaralt ja Hillside Café võitis populaarsust ning kogus plusspunkte.

Kui pillimehed end uuesti mängima kehitasid, oli õpetaja Kadakal järgmise laulu osas erisoov. Selleks pidi tingimata olema „Oh kuusepuu“, sest temal oli just sellesama puu ülistuseks jõulujutt varuks. Läkski tema soovide kohaselt, laul oli ilus, jutt veel ilusam ja päevakohane pealegi, kuid vaikselt muigama võttis ikka. Mõtlesin, et korruptsioon on isegi jõuludesse tunginud ja kuusk ei saa muidu kuulsaks, kui ta okkaline onupoeg (kuigi suure algustähega) talle propagandat ei tee.

Tuntud jõululaule kõlas veel mitu ning siis tõid pärnakad omalt poolt ka ühe vaimuliku lagedale. Pastor Marek Roots kui korralik kolkapatrioot ülistas Häädemeestet, kus ta mitu aastat on usupõllul kündnud ning külvanud. Lehvitas „Häädemeeste Elu“ värskemat numbrit näpu vahel ja õhutas lugema, väites, et seekord on sinna isegi Toronto poolt kaastööd saadetud.

Laululeht sai „kaanest kaaneni“ läbi lauldud, ei pääsetud ka "Püha ööst“ ja sellega kaasuvast hardustundest. Esimees Udo Leppik tõusis kõnepulti viimaseid tänusõnu lausuma ja omapoolsete heade soovidega kõiki koduteele saatma. Kui elu ja tervist jätkub, ehk peame kevadel jälle üheskoos traditsioonilist ja populaarseks saanud supipidu. Lähitulevikuks aga mõnusat jõulurahu.

Märkmed: