Eesti Elu
Joovastavat joomarijuttu
Kultuur 27 Jan 2012 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/01/34951_001_t.jpg
Ave Alavainu: Harilik seep. Autori kirjastus, 2011. 130 lk.

Juba pealkirja juures tahaksin autori kallal natuke närida, kuid ei julge – närimisele järgneb tavaliselt neelamine ja seepi seedida on vist üsna ebameeldiv. Piirdugem pealkirja esimese poolega ja tunnistagem, et see väikseformaadiline pehmekaaneline raamat on kõike muud kui harilik. Midagi harilikku pole Alavainu suuteline kirjutama.

Tegemist on sellise unarusse vajunud kirjandusžanriga nagu raamjutustus. Tegevus on surutud kindlasse raami, mille piirideks antud juhul neli päeva haiglapalatis. Autori väitel jääb vahepeale sadu sündmusi, kuid sellest raamist välja ei saa. No saab ikka küll. Raami sisse jääb ainult autoavariisse sattunud peategelase füüsiline olemus koos haigla personaliga, kes ta elu päästa ei suuda. Proosaline värk, raviasutuses üsna igapäevane. Kõik, mis jutustuse huvitavaks ja nauditavaks teeb, asub aga väljaspool raami. Inimese mõttelennul pole piire. Seda tõkestavad raamid on siiani õnneks leiutamata.

Haigla naispersonali hulgas on kandev roll naisalkohoolikuil. Ülemõde joob, osakonnajuhataja joob, histoloog joob. Kõik on nn funktsioneerivad alkohoolikud. Ükski ei vedele rentslis, kedagi ei näe me avalikult sigatsemas. Oma kutsetöös on nad kõik laitmatud, kuigi nii mõneski kriitilises olukorras on truuks abiliseks põueplasku või „lauajalatagune“. Hooldusõde ehk koristajat vaevab Aspergeri sündroom, tema on viinatagi küllalt veider. Ta psühhiaatrist hooldaja on veel nooruke, tema joomaripäevad seisavad alles ees. Sündmustiku ebatavalist kulgu jälgides pole usutav, et need saabumata jäävad.

Kirurg ja anestesioloog on mõlemad meessoost ega flirdi alkoholiga. Suhteliselt kahvatud tüübid nagu patsiendi välismaalasest meeski, kes visa kangekaelsusega säilitab usku naise paranemisse.

Kõige kindlamalt on viinakuradi (ja paljude teiste pahede) küüsis peategelasest patsient. Põhiliselt tema ümber keerlebki sündmustik ja tema juurde viivad paljud niidiotsad lõpuks kokku. Kõige selgemalt märkab neid osakonnajuhatajast valvearst Dagmar, kellega autoril näib olevat tugevaim hingesugulus. Neid niidiotsi kokku sõlmida ei söanda aga keegi, sest neid sigib aina juurde ja muist jäävadki vaid aimatavaks. Isegi autor tunnistab tagakaanel, st väljaspool jutustus(t)e raami, et ta polnud raamatut lõpetades veel kõikidest olulistest faktidest teadlik.

Kõiki neid üldiselt aktsepteeritud moraalikoodeksi kohaselt pahelisi naisi oskab autor valgustada sellise nurga alt, et ükski neist ei mõju eemaletõukavalt. Neis peegelduvad inimlikud jooned muudavad nad omaseks ja vastuvõetavaks, mõne lausa sümpaatseks. Lugu ise on küll tõeline ehtameerikalik seebiooper, kuid harilik seep see ei ole. Harilik seep läheb silma ja paneb nutma. Ebaharilik seep hakkab silma ja paneb mõtlema. Harilik seep vahutab, ebaharilik jahutab, lahutab ja mahutab. Jahutab lõõmavaid kirgi, lahutab abielusid ja emasid-tütreid, mahutab endasse hulga traagilisi üksteisega põimunud inimsaatusi.

Autori soovituse „loe rohkem, mõtle vähem!“ järgi on raske käia. Ei ole ju lugeja süü, et loetu mõtlema paneb. Tõsi, mõtlemisest pole suurt abi, sest kogu tõde on võimalik teada saada ikkagi vaid autorilt. Ainult Alavainult.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus