See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/johannes-tanner-tool-kaies-oli-aega-rohkem-kui-pensionipolves/article16715
Johannes Tanner: tööl käies oli aega rohkem kui pensionipõlves
22 Jun 2007 Kaire Tensuda
Nädala portree
Johannes Tanner oma piltide taustal. Foto: K. Tensuda - pics/2007/16715_1_t.jpg
Johannes Tanner oma piltide taustal. Foto: K. Tensuda
Ellen ja Johannes Tanner oma aias. Foto: K. Tensuda - pics/2007/16715_2_t.jpg
Ellen ja Johannes Tanner oma aias. Foto: K. Tensuda













Johannes Tanner on üks neid eestlasi, keda kohtab aktiivselt tegutsemas mitmetes Toronto eesti organisatsioonides: see loomult tagasihoidlik mees on teinud aukartustäratavat tööd eestluse säilitamise ja arhiivinduse osas, võttes videosse ja pildistades eesti üritusi ning tehes palju-palju muud.

Rahulik lapsepõlv Eestis, millele järgnes noore poisina mobilisatsioon, võitlused rindel, kodumaalt lahkumine, elamine mitmel maal — mitte just kõige kergem elukäik, kuid hr. Tanneri kinnitusel on ta olnud siiski tunduvalt paremas seisukorras võrreldes ülejäänud perekonna saatusega.

Johannes Tanner sündis 1924.a. Läänemaal Noarootsis. Isapoolsed vanemad on pärit Pärnumaalt Sauga vallast; vanaisa oli hiljem rännanud Krimmi, kus sündis ka Johannese isa. Kui ta oli gümnaasiumieas, tuli ta tagasi Pärnusse. Emapoolne perekond pärineb Vigalast. Noarootsi sattus pere nii, et Johannese isa õppis kirikuõpetajaks ja siirdus siis tööle Noarootsi kirikusse. Perekond — vanemad ja neli last — elas sealses kiriklas ning kui Johannes oli umbes 8-9aastane, koliti Tallinna külje alla Nõmmele, mis oli tollal omaette linn. Isa töötas ka Euroopa Kristliku Misjoni juures. Kogu Johannese juttu tema lapsepõlvest illustreerivad korrektselt albumisse pandud vanad fotod pereliikmetest ja elupaikadest.

Kodumaa jaoks traagiliste aegade saabumine puudutas kohe ka Tannerite peret: üks vend arreteeriti 1941.a. ja saadeti Siberisse, kus ta esimesel talvel suri. Ülejäänud pere — isa, ema, õde ja vend — küüditati Siberisse 1949.a., kus nad olid seitse aastat. Johannes sai perekonna saatuse kohta teada tädi kaudu, kes jäi Eestisse; hiljem sai ta kirjakontakti ka nende endiga. Tagasi Eestis, surid ema, isa ja vend enne, kui Johannesel kodumaa külastamine võimalikuks sai, nii kohtus ta oma perekonnast vaid õega, kes käis hiljem ka Torontos külas.

Johannese koolitee kulges esmalt Nõmmel, seejärel Tallinna Kaubanduskoolis, millele järgnes 1943.a. mobilisatsioon saksa sõjaväkke, kus ta oli kaks aastat, osaledes ka lahingutes — Rebase pataljonis Venemaal Novgorodis, hiljem Narva all ja Krivasoos. Ta jäi liigestepõletikku ja oli haiglas; sügisel 1944 evakueeriti ta laevaga koos paljude haigete ja vigastatutega Saksamaale Neuhammerisse. Saksamaal ta enam rindel ei olnud; õppis telegrafisti ametit; hiljem sattus Taani. Seal kohtas ta ka oma tulevast abikaasat Ellenit, kellega abielluti 1947.a.

Algul elasid nad Taanis, sealt siirdusid Inglismaale. Sinna emigreerumisel eelistati vallalisi inimesi, nii ütlesid nad algul, et on õde ja vend, hiljem tunnistasid, et on abielus. Töötasid nad ühes tekstiilivabrikus ning 1950.a. saabusid Kanadasse Torontosse. Siin sündisid ka pere kolm last: Arvo, Erik ja Ingrid, kes on kõik kõrgharidusega, edukad oma töös ning tublid pereinimesed. Tanneritel on viis lapselast.

Esimesed paar aastat töötas Johannes vabrikutes, kuid hakkas peatselt õhtukursustel tehnilist joonestamist õppima ja tema töökohaks sai Department of Highways, mis oli hiljem Ontario Transpordiministeerium. Seal töötas ta 30 aastat mitmes ametis: algul joonestajana, hiljem projekti planeerijana, programmi analüütikuna jpm. Samast asutusest läks ta ka 1986.a. pensionile, saades töökaaslastelt kingiks karikatuuri, mis iseloomustab teda kui tegusat meest mitmete ametite peal. Pensionile siirdus Johannes Tanner omal soovil 62aastaselt. Kuigi oleks ehk heameelega edasi töötanud, võttis ta arvesse tõsiasja, et kõik tema isapoolsed sugulased olid surnud enne 70. eluaastat ja ta mõtles, et temalgi tuleb sama teed käia — et siis saaks enne mõnda aega vähemalt pensionil olla. Kuid õnneks on tervis olnud üsna hea ja nüüd on ta juba üle 20 aasta pensionipõlve pidanud.

Abikaasa Elleni töötee kulges pangas: alustades telleri positsioonilt, sai ta mõne aja pärast mänedzheriks, kus töötas samuti kuni pensionini.

Pensionile jäämine tähendas neile uue eluetapi algust: jäi rohkem aega hobidega tegelemiseks. Samuti tuli nende ellu talvekodu Floridas. Kunstiga tegeles Johannes juba töö kõrvalt: ta võttis mitmetes kunstikoolides igal aastal mõne erineva kursuse. Katsetades erinevaid stiile, jäi ta abstraktse kunsti juurde. Üks tema suurimaid mõjutajaid selles osas oli töökaaslane Jaan Miljan, Pallase lõpetanud kunstnik, kes oli Eestis töötanud kunstiõpetajana.

Tannerite kodu seintel on palju maale — nii Johannese enda maalitud kui teiste kunstnike omi. Maalinud on Johannes palju; ta kuulub ka Eesti Kunstnike Koondis Torontos liikmeskonda ja esineb nende iga-aastastel näitustel. Tal on olnud ka kaks iseseisvat näitust: Peetri kirikus ja Tartu College’is; mõlemal korral osteti palju töid, kuigi müümine pole Johannes Tanneri jaoks sugugi eesmärgiks.

Ta meenutab, kuidas kunstikursustel õpetati nägema reaalses abstraktset: näiteks pandi lauale teekatel ning kunstniku ülesanne oli tabada abstraktseid värve katlal ja selle ümber. Üks teine huvitav töö sündis tooli peale pandud kasukat „lahti mõtestades“ — kasuka serv andis konkreetse joone, kuhu ümber siis tulid muud värvid. Johannes Tanner on maalinud ka poolabstraktseid inimkehasid; samuti maastikumaale. Põhiliseks vahendiks on õli.

Lisaks kunstile on Johannes Tanner ka hinnatud fotograaf ja videomees. Ta kuulub Eesti Kultuuripärandi Klubisse (videoklubi), tehes videosid ka ise, väljaspool klubitööd. Ta on videosse võtnud enam kui 70 eesti üritust — tänuväärne arhiivimaterjal. Eesmärk pole olnud niivõrd ürituse täpne jäädvustamine kui just loominguline lähenemine. Müügiks pole ta neid videosid kunagi valmistanud, küll aga andnud koopiaid Kultuuripärandi Klubile ja asjaosalistele. Viimati jäädvustas ta Aarne Vahtra korraldatud lugemisteatrit „Ilutuli“.

Huvitava video valmistas Johannes Tanner helilooja Elma Milleri teosest „Kivihaldjate hääled“, kus muusika taustaks võib näha Kivioja jõge ja voolavat vett. Kui muusika läheb kiiremaks, teeb seda ka jõevool; ja kivihaldjate hääled peab iga kuulaja-vaataja ise seda teost kuulates ja videot vaadates üles leidma.

Oma videotes on Johannes Tanner jäädvustanud ka Toronto linna ajalugu: mitmetele piirkondadele omaseid laneway’sid, kus on kokku saanud minevik ja tänapäev. Fotoalbumitäis põdrapilte meenutab 2000. aastat, kui Toronto linna kaunistasid üle 300 põdraskulptuuri projekti „Moose in the City“ raames.

Praegu on Johannesel käsil eesti kunstnike valmistatud eksliibriste (Emil (†) ja Leida Eerme kogust) panek DVD-dele. Ei möödu päevagi, kus ta ei tegutseks, sama käib Elleni kohta: tema hobiks on aiandus, millest annab tunnistust nende kaunilt kujundatud aed. Oma hoolt nõuab ka suvila Jõekäärul, nendele nii armsas paigas. Eks olegi pidev tegutsemine see, mis hoiab neid nii nooruslikus vormis.
Märkmed: