Eesti Elu
Johan Kõpust ja kihelkonnaidentiteedist
Inimesed 04 Sep 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kihelkondade piiride tähistamisest

Võib öelda, et 15. aprillil 2009 algas Eestis kihelkondade piiride tähistamise kampaania. Seoses Eesti Rahva Muuseumi (ERM) 100. sünnipäevaga märgiti Luunja sillal Võnnu ja Tartu-Maarja kihelkonna piir. Esimese kihelkonna piirimärgi avamisel osales ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Laiuse kihelkond oli sel üritusel esindatud oma rahvatantsijate ja teadmisega, et ERMi üks asutajaid oli ka Laiuse kauaaegne kirikuõpetaja Johan Kõpp.

Nüüd, kus majandus- ja kommunikatsiooniministeerium pidi leidma võimaluse jätkata ka teiste Eesti kihelkondade piiride tähistamist nimesiltidega, on aeg, et järgmisena saaks tähistatud Laiuse kihelkonna piirid. Miks?

Sest Eesti kohaliku omavalitsuse lugu on seotud erinevate identiteetidega. Inimene tahab määratleda oma ümbrust mõistetega „oma“ ja „võõram“ (kaugem). Seega algavad meie määratlused oma kodust (talust), laienevad külale (ka naaberkülale), vallale ja siis kihelkonnale, kuni jõutakse maakonnani ja selle alani, mis meile armas ja asub Peipsi järve ja Läänemere vahel.

Piiride tõmbamine on ikka õnnestunud siis, kui need on kokku langenud inimeste sisetunnetega. Kindla identiteedi juurde kuulub ka omaks loetava piirkonna ajaloo tundmine nii oma pere kui laiemal tasandil. Laiuse kihelkond oli tänu Johan Kõpule Eesti kihelkondade seas eriline, sest tal oli juba 1937. aastast ka väga soliidne ajalugu.

Laiusel oli põhjust rõõmustada 23. augustil 2009 ja ühtlasi meenutada 15. veebruaril 1938 sealses seltsimajas toimunud Johan Kõpu raamatule „Laiuse kihelkonna ajalugu“ pühendatud austamisõhtut. Seda suursündmust oli tähistama kogunenud üle 300 inimese, laulsid koorid ja mängis puhkpilliorkester. Peeti kõnesid, söödi ja joodi. Johan Kõpule anti üle auaadress. Nüüd, enam kui 70 aastat hiljem tuldi Laiusele tähistama J. Kõpu „Laiuse kihelkonna ajaloo“ kordustrüki ilmumist. Laiuse rahvas alustab asjadega õigest otsast, kihelkonna identiteet on lahutamatult seotud kihelkonna ajaloo tundmisega. Seetõttu on J. Kõpu teos väärikaks lisaks meie lugemislaual.


Lokaalsest ja globaalsest ajaloopildist

Tartu Ülikooli (TÜ) Eesti ajaloo professori Tiit Rosenbergi arvates on J. Kõpu „Laiuse kihelkonna ajalugu“ meie historiograafia lokaalajaloo alal tänini üks tippteoseid. Kuigi Kõpp oma eessõnas teosele mainib, et tema töö on selles vallas esimene, tegi prof. Rosenberg 2000. a teosele mõningaid historiograafilisi täpsustusi, mis lubavad näha ka neid, kes paralleelselt J. Kõpuga töötasid kihelkondade ajalugude koostamise kallal. Siiski on Kõpu „Laiuse kihelkonna ajalugu“ kapitaalne uurimus, millele on raske midagi võrreldavat vastu panna. Seda enam, et vähestel tollastel kihelkonna ajaloo uurijatel õnnestus oma uuringud enne II maailmasõja puhkemist valmis saada, nende raamatuna avaldamisest rääkimata. T. Rosenberg mainib näiteks usuteadlast Johannes Hiiemetsa, kes pühendus Torma kihelkonna ajaloo uurimisele ja kaitses sel teemal TÜs 1933. a magistritöö.

Enne II maailmasõda valmis näiteks ka Hugo Rebase Rannu kihelkonna ajaloo ülevaade. Jääme ootama aega, mil meie raamaturiiulitel oleksid reas kõigi Eesti kihelkondade soliidsed ajalooköited.

Johan Kõpp ja Eesti rahvusliku professionaalse ajalooteaduse sünnilugu

J. Kõpp oli mitmel alal meie haritlaskonnas üheks teerajajaks. Laiuse kirikuõpetajana sai temast 1916. a esimene eesti (esmalt erakorraline) professor TÜs; 1919. a aga juba Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor ja esimene eestlasest usuteaduskonna dekaan. J. Kõpu kujunemisele ajaloolaseks avaldas kindlasti mõju TÜ usuteaduse prof. Kvacala, kuid viimasest enam siiski kolleeg Villem Reiman. Nii Kõpu kui Reimani ajaloouurimuslik tegevus leidis tsaariajal raamistiku kolmes seltsis tegutsedes (Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Selts ja Eesti Kirjanduse Selts). Reimanil oli ka oluline roll mitte ainult rahvusliku liikumise tegelase ja vaimulikuna, vaid ka harrastusajaloolasena. Nii kirjutas ta esimese teadusliku hõnguga ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris ka mitmeid siiani püsinud idealiseeritud müüte, sh nt „vana hea rootsi aja“ kuvand. Ta tegeles ka perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood.

Ajaloolasena kuulus J. Kõpp põlvkonda, millele pani aluse Jakob Hurt ning kuhu kuulusid Villem Reiman, Martin Lipp, Matthias Johann Eisen, Mihkel Kampmann (Kampmaa) ja Olaf Sild. J. Kõpp uuris ajaloolasena Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu (avaldades I osa 1925). Ta kirjutas palju kohalikust kiriku- ja haridusajaloost maakondade kaupa: Tartu-, Võru-, Setu- ja Pärnumaast, tegeldes siiski peamiselt Laiuse kihelkonna ajaloo uurimisega. Pikaajalise töö tulemusena ilmuski 1937. a „Laiuse kihelkonna ajalugu“, mis on oma mahult siiani üks lokaalajaloo tippteoseid.

Johan Kõpu pühendumus Laiuse kihelkonna ning eriti selle kiriku- ja kooliolude uurimisele, oli seotud kindlasti ka sügavamate tunnetega selle kandi inimeste vastu.

Kõpp leidis oma uurimuseks originaalmaterjali Laiuse kirikuarhiivist, kuhu Heinrich Georg von Jannau oli omal ajal kogunud informatsiooni 1830. aastate kooliolude kohta kogu Lõuna-Eestis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus