Jõekääru Jazz täitis eesmärgi nii korraldajate, esinejate kui publiku poolelt
Kultuur 07 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jõekääru Jazz’ile järgneval nädalal tõi ürituse peakorraldaja Allan Liik toimetusse seal esinenud muusikuid, kes rääkisid suurima rõõmuga oma kogemusest sellel üritusel esinemisest ja Kanada muljetest. Intervjuu toimus mõned tunnid enne nende tagasilendu kodumaale. Vestlusringis olid Allan Liik, Hedvig Hanson, Andre Maaker, Ain Agan, Raivo Tafenau ja Sergio Bastos.
(Vas.) Ain Agan, Andre Maaker, Hedvig Hanson, Raivo Tafenau, Sergio Bastos
 ja Allan Liik tunnevad rõõmu hästi õnnestunud Jõekääru Jazz'i üle. Foto: K.
 Tensuda - pics/2007/17458_1.jpg
(Vas.) Ain Agan, Andre Maaker, Hedvig Hanson, Raivo Tafenau, Sergio Bastos ja Allan Liik tunnevad rõõmu hästi õnnestunud Jõekääru Jazz'i üle. Foto: K. Tensuda

Alustuseks kõneles Allan, miks selline üritus üldse organiseeriti: tema sõnul on suur osa siinsest eestlaskonnast seotud Jõekääru lastelaagriga, olles seal olnud kasvandiku, kasvataja või lapsevanema rollis, ja selle paiga käekäik peaks olema südameasjaks kõigile. Tema ise alustas oma Jõekääru-suvesid 14aastaselt, olles seal pillimeheks, hiljem juba kasvataja. Talle teeb väga muret, et 50 aastat tagasi ehitatud tared hakkavad vananema, katused lekkima ja aknad kinni kiiluma, mistõttu on igasugune majanduslik abi väga teretulnud. Seetõttu ta otsustaski, et tuleb teha Jõekääru heaks üks tuluüritus, mis lisaks tulu toomisele pakuks ka suurepäraseid muusikaelamusi igas vanuses publikule. Kui Seedriorul pühitsetakse suve algust, miks mitte siis Jõekäärul suve lõppu, ja nii saigi paika pandud augustikuu viimane nädalalõpp. Ning üritus õnnestus 100%-liselt, kui mitte enamgi: korraldajad arvasid, et ehk tuleb rahvast nii 300 ringis, aga tuli oodatust poole rohkem — 600!

Allan, hinnatud muusik ja muusikahuviline, oli oma rohketel Eesti reisidel külastanud väga paljusid muusikaüritusi, tutvunud muusikutega ja pidanud plaane, keda võiks siia esinema kutsuda. Kitarrist Andre Maakerit kohtas ta 2005.a. Tartus Vironia õhtul, öeldes talle: küll sa näed, et kahe aasta jooksul midagi toimub! Ja vähem kui kahe aasta jooksul saigi Jõekääru Jazz teoks.

Allani arvates kardavad paljud inimesed dzhässi, arvates, et see pole nende jaoks. Kuid sageli pole inimesed seda lihtsalt piisavalt kuulanud. Samas on dzhässmuusika selline, et seda ei pea tundide viisi istudes kuulama, soovi korral saab samal ajal suhelda, sõpradega juttu rääkida — taustaks hea muusika. Jõekäärul on selleks ideaalsed tingimused.

Nagu ütleb Brasiilias sündinud ja kasvanud, praegu Belgias elav Sergio Bastos, sobib dzhäss tegelikult väga hästi eestlase jaheda temperamendiga. Eestlasi on ta juba piisavalt hästi tundma õppinud, sest ta on aastaid teinud koostööd Eesti dzhässmuusikutega ja nagu ta ütleb, pidi ta muretsema uue passi, kuna vana sai Eesti sissesõidutempleid täis. Eestit armastab ta väga, rääkides Saaremaast ja sealsest erilisest publikust. Tal on Eestis oma fännklubi ja ta on ülimalt nõutud artist. Sergio on spetsialiseerunud bossanoovale, aga ta muusika läheb kaugemale, segades brasiilia muusikat, dzhässi ja pop-rock’i etniliste elementidega. Tema häält peetakse üheks kaunimaks Brasiilia hääleks Euroopas. Sergio kinnitusel ongi nende muusika selline, mis paneb kokku erinevas vanuses publiku — lastest vanemaealisteni.

Rääkides üritusest, ütleb kitarrist Ain Agan, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pop/dzhässiosakonna juhataja, kes on olnud Eesti dzhässilaval 25 aastat, ei tulnud ta Kanadasse sugugi eelarvamusega, aga see, kuidas kahel päeval nautis üritust nii suur hulk inimesi, oli tõeliseks üllatuseks.

Allani peamiseks kontaktisikuks Eestis (keda ta on tundnud juba 15 aastat) on saksofonist ja akordionist Raivo Tafenau, kes on esinenud vist küll kõikidel Eesti lavadel ja kaugemalgi, keda on nimetatud Aasta Muusikuks ning kes hiljuti lõpetas oma uue bossanoovale orienteeritud albumi lindistamise koos Sergio Bastos’ega. Tafenau märgib, et Ameerikas käies pole ta kogenud sellist põlvkondade ühtekuuluvustunnet nagu oli Jõekäärul: alates väikestest lastest rääkisid kõik eesti keeles ja on näha, et Jõekääru laager on teinud väga tänuväärset tööd. Suurima rõõmuga elasid kõik kaasa muusikale, aplausiga polnud keegi kitsi — Eestis kipub olema nii, et inimesed on väga introvertsed ega oska end välja elada; enne plaksutama hakkamist piilutakse naabri poole. Tafenau sõnul tekitabki dzhässmuusika tunde, et valid, kas tahad parajasti kuulata või ajad hoopis kellegagi juttu. See pole nagu rock- või tantsumuusika puhul, et pead sellega justkui kaasa minema.

Hedvig Hanson, eesti tuntud ja armastatud dzhässlauljatar, kes on välja andnud viis eduka vastuvõtu osaliseks saanud sooloalbumit ning kes alates 2002.a. teeb koostööd kitarrist Andre Maakeriga, kes on tema partner nii laval kui elus, kinnitab, et Kanada eestlased meeldivad neile väga just oma kultuursuse poolest. Ta ei taha öelda, et Eestis elavad inimesed kultuursed poleks, aga siin koges ta midagi teistsugust. Dzhässmuusikast olid paljud väga teadlikud, see kuulus nagu inimeste haridustausta juurde. Eestis toimub küll väga palju kultuuriüritusi, mis on kõik viimse kohani läbi müüdud, ent dzhässmuusikat tarbitakse vähem, räägivad muusikud. Kuigi proportsionaalselt on kõik paigas — igal maal arvatakse dzhässihuvilisi olema umbes 1% rahvastikust, mis kehtib ka Eesti kohta. Aga kui arvestada Jõekääru Jazz’ile tulnud 600 inimesega, siis teeb see küll märksa suurema dzhässihuviliste hulga kui oleks 1% eestlaskonnast.

Ain Agani sõnul on väga tähtis, et kaasati kohalikke talente ja et osales proffmuusikuid Kanadast — Armas Maiste, Eric Soostar, Adrean Farrugia, Terry Clarke, Joakin Nunez.

Ka Allan kinnitab, et üritusel sai kokku pandud väga huvitavaid ja unikaalseid muusikalisi kooslusi — momente, mille kestel tunned, et kõik on õigel kohal.

Korraldusliku poole pealt ütleb Allan palju kiitvaid sõnu nii oma abikaasa Linda kui Rita ja Toomas Kütti kohta, samuti kõikidele teistele abilistele, keda oli kokku 50. Muusikuid oli 17. Eriti tänab ta sponsoreid: Eesti Sihtkapital Kanadas, Toronto Eesti Ühispank, Eesti Abistamiskomitee Kanadas, Tartu College, Robert Lowrey, Finnair jmt. Üritus täitis laagrile raha kogumise eesmärgi ning kindel plaan on see traditsiooniliseks muuta. Mõtted käivadki juba tuleva aasta ürituse juures ja Allani sõnul võiks kõik samad muusikud tagasigi tulla. Hedvig avaldab arvamust, et ehk peaks ta siiski tuleval aastal hoopis teised esinejad kutsuma, mispeale Andre märgib, et samad esinejad, aga teine publik — mis tähendab, et lisanduvad ka need, kes sel aastal tulemata jätsid.

Muusikud räägivad veel oma Toronto muljetest, kus muidugi külastati ka dzhässiklubisid. Juttu on veel muusiku staatusest siin ja Eestis — nagu teab Allan omadest kogemustest, ei respekteerita siin muusikuid samavõrd nagu Eestis, kus kõik arvestatavad tegijad on suured staarid. Allani sõnul on siin aga sageli nii, et muusik peab kusagil mujal, nagu näiteks Euroopas või Jaapanis, midagi suurt saavutama, enne kui omal maal kuulsaks saab.

Jõekääru Jazz’il salvestati ka 9,5 tundi materjali CD jaoks, mille kohta Allan veel ei tea, kas valmides kingitakse need vaid osalejatele või saab sellest osa ka laiem publik.

Ja 2008.a. Jõekääru Jazz’i plaanid on juba käimas. Allan, Linda, Toomas ja Rita kutsuvad kõiki kohale laupäeval, 23. ja pühapäeval, 24. augustil.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus