João Lopes Marques, kolumnist

Mida rohkem ma maailmas ringi rändan, seda enam ma üllatun: kuidas on nii palju eestlannasid, kes välismaalastega tittesid saavad? Võõramaalastega nagu mina?

Tean, et tegu pole just kõige populaarsema teemaga Eesti meeste ja isegi väga patriootlike naiste hulgas, kuid faktid elust enesest on kõnekamad kui arvamused.

Uus põlvkond pooleestlasi on peale kasvamas ning ma mõlgutan meelt, mis saab olema nende roll selles ühiskonnas.

Mul puudub täpne statistika, kuid tean juba Eesti-Portugali segaperedes sirgumas kolme lapsemaimu, kes on ilmavalgust näinud pisi-Agnesega samal nädalal. Üks hämmastamapanev näide.

Nüüd korruta see kõikide riikide ja rahvustega, kellega kohalikud on segunenud. Tõepoolest, siit võib kujuneda murdehetk Eesti ajaloos: kuidas küll meelitab see väike omapärase keele ja kaunis pimedate talvedega miljoni elanikuga riik enda poole selle kontingendi lapsi?

Minus pole kõhkluseraasugi, et Eesti emad — või isad— annavad endast parima, et nende mudilaspere valdaks eesti keelt. Et nad räägivad oma mitmerahvuselises peres sirguvatele lastele, kui lüüriline ning peenetundeline eesti hing võib olla.

Et nad toovad oma maimukesed ikka ja jälle siia. Et Eesti vanaema annab selleks samuti tubli panuse. Et käesolevast majanduslikust õitsengust Eestis võib saada tõeline magnet. Ning et kriisiajal võib põhjamaalane olla üsna ahvatlev.

Siiski võib sellest kõigest vajaka jääda. Väga palju vajaka. Et õige üleilmastumine pole veel siiapoole Läänemere kallastele pärale jõudnud, võib see spetsiifiline sugupõlv Eestis end kohatult tunda. Võõrana. Osa neist saab olema tumedaverelisem, väga palju tõmmum kui Eesti linalakne keskmine. Teised kannavad jooni, mis ei ole isegi pärit Euraasiast, vaid on omased näiteks aafriklastele.

Liiatigi veel, Eesti kodakondsus pole seaduse kohaselt ühildatav mitte ühegi teisega. Ühel ilusal päeval peavad lapsevanemad, või nende võsukesed kunagi hiljem, tegema radikaalse otsuse: kas meie lastest saavad eestlased või mitte?

Praeguste 20ndates noorte eestlaste põlvkond suudab mind ikka ja jälle hämmastada. On selle paljureisinud Erasmuse põlvkonna otsustada, kuidas lõimuda või mitte lõimuda tosinate tuhandete pooleestlastega. Kas riik tõeliselt maailmale valla päästa ning Vene tondist üle saada või selle asemel jäärapäiselt rahvuskeskse poliitikaga jätkata.

Ajad pole kergete killast. Nad on kohe päris segased ning Euroopa ise ei paku just parimat eeskuju. Riigid nagu Madalmaad, Saksamaa või Ühendkuningriigid pelgavad islamit ning burkasid sedavõrd, et kitsendavad oma kodakondsuse kriteeriume. Kuid Eesti ühiskond on üsna isesugune: eestlased pole mitte ainult ohustatud liik, vaid paljud kohalikud loovad ka perekondi võõramaalastega.

Mul on hea meel näha, et hõimukeskne mõtlemine enam ei toimi. Maailm on suur ja lai ning üksikisiku uudishimu mängib inimkonna evolutsioonis olulist rolli. Isamaaline haritlaskond kipub unustama (või teeskleb, et unustab), et meie ühine ajalugu sai alguse rahvastikuteaduslikust fenomenist. Ehk on minu küsimuseasetus liialt rutakas, kuid teistsuguse mõtteviisi juurutamine võtab aastakümneid. Etnolingvistilise puhtuse ideaal on anakronism.

See on iganenud mõtlemine, mis viib tavaliselt hävinguni.

Olles seda toonitanud, on Eestil aeg näha sääraseid üleilmseid sildu kui tugevust. Konkurentsieelist selle ühemiljonilise hõimu ellujäämise nimel. Vanad hääbumisele määratud rahvusriigid, nagu Iisrael ja Armeenia, said sellega suurepäraselt hakkama: nende identiteedi tagatis ning ülim kaitse on kindlustatud väga erinevatel laiuskraadidel. Luues nii pinnast ning teadlikkust rahvuslikele iseärasustele, selle spetsiifilistele vajadustele ja konkreetsetele ohtudele.

Nad suudavad end globaalselt pildil hoida.

See on eestlaste-sugusele territoriaalsele rahvusele üsna paradoksaalne, ma tean. Samas mitte midagi uut vabariigile, kelle president on endine USA kodanik. Ma võin kihla vedada, et sirguv põlvkond pooleestlasi, elamas siin või üle piiri, saab olema varmas oma panust andma.

Ei, nad ei ole puhtad eestlased, see on ümberlükkamatu fakt, ning just sellest tulenevalt peab olema see riik valmis nende teist, võõramaist osa enda omaks tunnistama.

Eesti identiteedi kollektiivne kuvand peab postmodernse ajastuga kohanema. Suhestudes selle ainulaadse diasporaaga südamega, südikalt ja ambitsioonikalt.

Meresõidus on reeglid hädavajalikud — ja veel niisuguses väga tundlikus ökosüsteemis nagu armas Eesti — kuid iga tark meremees teab, et tõusu ja mõõna on võimatu sõrmede abil peatada.

Tõlkinud Age Viira.

Lisaks: http://www.naine24.ee/704378/j...

Märkmed: