Just enne Tartu rahu aastapäeva tegid 39 Eesti „ühiskonnategelast ja ettevõtjat“ avalduse jäädvustada Boriss Jeltsini panust Eesti iseseisvuse taastamisel talle ausamba püstitamisega.

Avalduse taga seisvat laiahaardelist seltskonda on raske viia ühise nimetaja alla. Eesotsas on punakindrali poeg ja ärimees Raivo Vare. Ärimehi on veelgi, aga ka vanu tipptegijaid nagu Vaino Väljas ja Arnold Rüütel, lisaks Marju Lauristin. Ajaloolasi esindab David Vseviov, talle sekundeerib Heiki Ahonen Okupatsioonimuuseumist. Kas dissident Lagle Parek esindab saatusekaaslasi või Matti Päts oma vanaisa? Projekti elluviimiseks on asutatud mittetulundusühing, mille tegevust kutsutakse toetama kõiki, kellele on oluline Boriss Jeltsini mälestuse väärikas jäädvustamine. Ainsaks tingimuseks on konjunktuursete poliitiliste või majanduslike motiivide puudumine, mis aga osa liikmete tausta vaadeldes ei paista olevat täidetud. MTÜ nõukogus on Matti Päts, Raivo Vare, Heiki Ahonen, Jüri Kraft, Igor Gräzin, Ülo Kaevats ja Jüri Käo. MTÜ juhatajaks valiti Eesti rikkurite kaitseingel Meelis Kubits. Võib aru saada vanadest tegelastest, sest Jeltsin aitas neil kaasa minna vabadusvooluga, vältida piinlikke seisukohavõtmisi, ka ärimeestest, aga dissidendid?

Loomulikult andis Jeltsin Venemaa riigijuhina Eestile iseseisvuse vastu N. Liidu liidrite tahtmist. Ent ta ei teinud seda mitte suurest Eesti-armastusest, vaid soovist tõrjuda võimult Mihhail Gorbatšov ning haarata võim enda kätte. Kuna ta otsustas Venemaaga N. Liidust lahku lüüa, pidi ta selleks tunnustama teiste liiduvabariikide iseseisvust. Eesti jt Balti riikide soov iseseisvuda tuli talle kingitusena sülle. See oli kasulik ajalooliste arengute kokkulangemine, mitte tema südamesoov.

Lisaks tunnustas Jeltsin enda arvates ENSV-d koos igaühe õigusega „vabalt valida kodakondsust“, mitte 1940. a. okupeeritud Eesti Vabariiki. Tollal räägiti palju „suveräänsusest“, aga N.Liidus olid ju kõik liiduvabariigid „suveräänsed“. Just nagu N. Liit oli kas või kõige vabam riik kogu maailmas. Piirid olid kinni selle „vabaduse“ kaitsmiseks ja reisida sai ju ikka, kes Siberisse, kes Musta mere äärde. Viimast mäletavad paljud veel kommentaarides ja lugejakirjades hardusega.

Arvamustes ja kommentaarides puudub suurelt osalt ajalooline taust. Eesti vabanemine oli ju „külma sõja“ tagajärg ja nii Jeltsin kui Gorbatšov selle konkureerivad produktid. Otsustavaks sai 1991. aasta augustiputš, mille üritajad aitasid tegelikult Jeltsini võimule. Kogu maailm aastal 1991 ei koosnenud ainult Eestist ja Venemaast. Tegelikkuses said/taastasid N.Liidus iseseisvuse 15 riiki. Kas peaksid ka teised 14 riiki talle ausamba püstitama? Mitte oma mättalt, vaid väljastpoolt vaadates pälviks tänu eriti USA president Reagani kindel hoiak, mis viis N. Liidu lagunemisele. Eestis on aga veel juurdunud vahepealse ajupesu arvamus, et kõiges on süüdi rahvusvaheline imperialism eesotsas USAga. Kui keegi hakkab rääkima tänust lääne suunas, trambitakse ta verbaalselt maha.

Nagu ütleb kokkuvõtlikult Mart Helme: „Olles omakasu olupoliitilistel kaalutlustel Eestile teatud toetust avaldanud, oli Jeltsin kogu oma elu tõupuhas vene šovinist, kes kogu oma võimuloleku aja ei jätnud kasutamata võimalust Eesti riiki nõrgestada ja õõnestada“ (Delfi 02.02.). Loomult oli Jeltsin samasugune imperialist, nagu on olnud kõik Venemaa valitsejad. Ta alustas sõda tšetšeenide Itškeeria Vabariigi hävitamiseks. Ei tohi unustada, et ta ei viinud iseseisvast Eestist välja sõjaväge, jätkas sellega kaudselt okupatsiooni. Sõlmis alles 1994. a Lennart Meri ja Jüri Luigega lepingud Vene erusõjaväelaste edasijäämiseks Eestisse ja neile sotsiaalsete garantiide andmiseks. Nii peaksid eriti need tema ausamba püstitamist toetama! Aga kuna teda mõistekse Venemaal hukka kui 20. sajandi suurima geopoliilise katastroofi - N.Liidu lagundamise – arhitekti, pole tema austamine Moskva võimumeeste silmis just populaarne. Miks kummardab aga Eesti eliit seltsimeest, kes viimase hetkeni raius vägede väljaviimisele vastu ja hiljem upitas troonile Putini, kelle impeeriumimeelne Eesti-vaen pole vist saladuseks?

Mitmed kommenteerijad rõhutavad, et tegelikult tunnustas Eesti Vabariiki esimest korda Lenin, kes seepärast vääriks ka ausammast? See on vägev uusaegne ajalookäsitlus: Lenin ja Jeltsin tõid 1920 ja 1991 hõbekandikul iseseisvuse; aga Päts ja Laidoner andsid Eesti riigi vahepeal ära. Seega: Päts ja Laidoner – mutta, Lenin ja Jeltsin – ausammastesse! Kas Lenini ausambad tagasi? Seda lugedes jääb kahjuks mulje, et Eesti on vaba olnud ja on ainult tänu Leninile ja Jeltsinile.

Jeltsini peateeneks võib lugeda N. Liidu peaaegu veretut lagunemist. Ta aitas ka kaasa Eesti iseseisvumisele, kuigi see talle just ei meeldinud, meenutagem näiteks topelttolle. Minu arvates tuleks toetada Jeltsini tähenduse teadmist, aga mitte mingi monumendi – just nagu pronksmehe asendaja – püstitamist. See oleks ajaloolise vene tsaaride austamise vääritu jätkamine.

Märkmed: