Eesti Elu
JBANC ja baltlaste panus (2)
Arvamus 04 Dec 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
(Algus Eesti Elus # 47)

Vello Ederma, end. JBANCi esimees

JBANC/ÜBAKit asus juhtima noorem balti põlvkond, kes oli võimeline vaidlema ükskõik kellega heas, idiomaatilises Ameerika inglise keeles. Nad olid kõrgelt haritud, tundsid ajalugu ja saanud ameerikaliku karastuse. Üks parim neist oli Mari-Ann Rikken (Kelam). Võib öelda, et temaga ei suutnud vaielda isegi üks president (George H. W. Bush).

Tuleb toonitada, et oli ka teisi edukaid Ameerika balti organisatsioone, kelle tegevus aitas kaasa Baltimaade taasiseisvumisele. Neil kõigil oli oma roll, aga ka Ameerika baltlaste toetus ja nad väärivad kiitust. Kuid iseseisvumise võti oli maetud ikkagi Washingtoni, mis oli JBANCi jaoks kui Ground Zero. Tema ulatus oli ülemaaline ja teda toetasid otseselt kõik kolm Ameerika balti keskorganisatsiooni.

Kampaania Eesti, Läti ja Leedu ühinemiseks NATOga oli tõsine katsumus ameerika baltlastele. Põhiliselt kestis see 8 aastat (1996-2004). Need, kes olid selle kampaania esireas, võivad kinnitada, et Ameerika baltlaste pingutused aitasid Balti riike NATOsse. Oponente oli väga palju ja mittetunnustamis-deklaratsioon oli nüüdseks juba ajalugu. Tuli kasutada mõlemat tiiba: nii ameerika baltlasi kui USA kodanikke ja Balti diplomaate. Oli küllalt juhuseid, kus diplomaadid pidid jääma diplomaatideks, kuid Ameerika baltlased said avaldada suuremat survet.

President Clinton ei olnud NATO laienemisest huvitatud, kuni avastas, et ligi 9 miljonit Poola päritolu hääletajat on selle poolt. Eriti nendes osariikides, mis olid olulise tähtsusega presidendivalimistel nagu Illinois, Michigan, Ohio, Minnesota, Pennsylvania, New Jersey ja Wisconsin. Kui vabariiklased ja nende kandidaat, senaator Robert Dole, ei reageerinud küllalt kiirelt Washingtonis tegutseva Kesk- ja Ida-Euroopa Koalitsiooni soovitustele pidada kõne pooldamaks NATO laienemisest, haaras Clinton soovist kinni ja pani oma Detroidi kõnes (1996) aluse NATO laienemisele. JBANC oli üks koalitsiooni juhtivaid liikmeid. Esimese vooru peamised kandidaadid, Poola, Ungari ja Tšehhi diplomaadid ning välisministrid, külastasid koalitsiooni koosolekuid. JBANCi pingutused kaasata Balti riigid esimesse vooru ei andnud tulemusi, kuid baltlastele kinnitati, et esimese vooru edukus aitab kaasa teisele voorule. Lisaks, kolme esiriigi päritolu koalitsiooni liikmed kinnitasid, et nad löövad kaasa teises voorus. Oma sõna pidasid eriti poolakad ja ungarlased.

JBANCi liikmed tegutsesid mitmel rindel. Nad osalesid koosolekutel ja loengutel, võtsid Baltimaade kaitseks igal pool sõna, vaidlesid, pidasid kõnesid, kirjutasid artikleid ja lugejakirju. Senat oli kõige olulisem. NATO lepingu muutmise otsus oli senati pädevuses. Seal vajasid Balti riigid 67 häält; alguses oli neid vaevalt 12. Oli teada, et positiivne otsus USA senatis annab tõuke Euroopa liitlastele, kellest alguses ainult Island ja Taani pooldasid Balti riikide ühinemist NATOga. Tuli külastada iga senaatori bürood, rääkida senaatorite ja nende nõunikega. Kui näis olevat probleeme, asusid senaatorite koduosariikides tööle kohalikud baltlased. Hääletuse lõpptulemus oli 96:0.

Taktikaliselt oli oluline, et taasiseseisvunud Eesti riik ja Ameerika eestlased tegutsesid eraldi. Eesti diplomaadid esindasid riiki, Ameerika eestlased olid USA kodanikud ja hääletajad. Muidugi oli tähtis, et konsulteeriti omavahel, nagu kord kuus JBANCi koosolekutel. Aga niipea, kui oleks paistnud, et Ameerika eestlased on „suunatud“ Tallinnast, oleks tervel lobil olnud lõpp. Kui president Meri esitas allakirjutanule „suunamise“ idee Paslepas kahel korral, ütlesin talle, et sel juhul pean ennast ja JBANCi registreerima kohtuministeeriumis kui agent of a foreign power. See tähendas, et me ei oleks enam saanud Kongressi mõjutada USA kodanike ja hääletajatena. Kui Meri ütles, et teeme seda siis „vaikselt“, vastasin, et Ameerikas saab see avalikuks paari nädala jooksul ja siis saan ma karistuse. Sellest oli küllalt, president seda teemat enam ei tõstatanud. Selle tulevikuõppetunniks on, et poliitiline koostöö on alati vajalik ja peab olema läbipaistev, kuid USA kodanike „suunamine“ Tallinnast teeb Eesti riigile kahju.

Olen kindel, et Eesti välispoliitikal on ees veel palju katsumusi, sest venelased ei loobu impeeriumimeelsusest lähiajal. Samuti peab arvestama, et ajad ja olukorrad muutuvad. On väga võimalik, et USA uutel presidentidel ei ole huvi Baltimaade vastu. Nad võivad ka öelda, et olete nüüd iseseisvad, peate hoolitsema ise enda eest. Kuid need, kes arvavad, et Eestil pole abi ja liitlasi vaja, elavad väga ohtlikus unelmate maailmas. Eesti ei tohi jääda „halli tsooni“. Sellepärast tuleb alati meelde tuletada, et Eesti vabaduse võti jääb Washingtoni. NATO ei otsusta midagi ilma Washingtonita. Julgeoleku küsimustes ei saa loota Euroopa Liidule. Sellepärast on Ameerika eestlaste kestev aktiivsus Eesti heaks ülima tähtsusega. Ameerika baltlased on selleks loonud JBANCi, mida peab oskuslikult ja targalt kasutama.

JBANC andis oma panuse. Kuid suurim tänu kuulub Ameerika baltlastele, nende hulgas paljudele eestlastele üle USA, kes tegutsesid ennastsalgavalt ja omal kulul Eesti tuleviku eest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus