Eesti Elu
JBANC ja baltlaste panus (1)
Arvamus 27 Nov 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Ameerika baltlased asutasid oma organisatsioone ja kogudusi juba 19. sajandil. Kuni 1930ndateni olid need põhiliselt seltskondlikud või usulised. Üleilmne majanduskriis aitas kaasa kommunismi tõusule. Nii püüdsid eestlastest kommunistide nn „töölisklubid“ hõivata rahvuslikke organisatsioone üle maa eesmärgiga muuta need kommunismi propageerijateks. Eestlased San Franciscost läbi Minnesota, New Yorgi ja Baltimore’i pidid võitlema selle võõrkehaga. See võitlus kajastus USA eestlaste ajakirja „Meie Tee“ (New York) veergudel.

Võitlus oli pingeline ja olukorra tegi raskemaks F. D. Roosevelti (FDR) ajastu nõukogude- ja kommunismisõbralikkus. Kui Potjomkini külasid näinud ameerika ajakirjanikud tulid Venemaalt tagasi kiidulauludega nagu „ma olen näinud tulevikku ja see toimib“ (Lincoln Steffens), olid eestlased kas kogenud kommunismi algeid või teadsid 1924. a. mässukatsest Tallinnas. Ajal, kui FDR-i naiivsus avas Moskvale võimaluse täita Washington oma agentidega, teadis suurem osa eestlasi, kes asusid kommunistide „Uue Ilma“ propagandalehe (New York) taga.

Kui N. Liit hävitas Eesti iseseisvuse, asusid balti diplomaadid tegevusse, nõudes abi Balti riikide iseseisvuse taastamiseks. Nende ja Ameerika baltlaste aktiivsuse suurimaks saavutuseks oli anneksiooni mittetunnustamise deklaratsioon (MTD), millel oli hindamatu väärtus taasiseseisvumise võitluses. Kuid tollase Washingtoni punaroosas miljöös oli vabanemine võimatu. Ka paljupropageeritud Atlandi Harta oli varsti prügimäel, kuna see oli mõeldud rohkem Lääne-Euroopa vabastamiseks natsidest. Pigem muutusid Balti riigid liitlaste mängukanniks. Dokumentidest on selge, et FDR ei olnud huvitatud Ida-Euroopa ja Balti riikide vabadusest. Tema arvates oli nende „vabastajaks“ N. Liit!

Olukord muutus järsult Roosevelti surma järel ja DP seaduse kehtestamisega, mis president Trumani ajal võimaldas tuhandetel balti põgenikel emigreeruda Ameerikasse. Pole kahtlust, et neil oli koos Korea sõjaga suur mõju kommunismilembelisuse lammutamisel, eriti Washingtonis. Põgenikest eksperdid, nagu dr. Väino Riismandel, aitasid nn Kersteni komisjonil läbi viia Kongressi uuringuid Balti riikide hävitamise kohta.

Mittetunnustamise poliitika rajamisel oleme tänulikud kahele mehele, USA välisministeeriumi kõrgele ametnikule: varem Baltimaades töötanud Vene osakonna direktorile Loy Hendersonile ja asevälisminister Sumner Wellesile. Pole vähimatki kahtlust, et Hendersoni lätlannast abikaasal oli väga suur moraalne mõju. Nii konsulteeris Henderson tihti Läti diplomaatidega. Roosevelti enda peamine huvi oli hõivata ameerika baltlaste hääled presidendivalimistel novembris1940. Ta tunnistas seda avalikult Stalinile neli aastat hiljem Teheranis.

Henderson valmistas ette esialgse teksti, mida Welles täiendas ja telefoneeris selle Rooseveltile, kes omakorda soovitas paar muudatust. Tema lähedased on kinnitanud, et FDR ei tahtnud ise allkirjastada sovetivastaseid deklaratsioone. Kuid õigel ajal tekkis Balti riikide tulevikule siiski üks erand. Egoistlik Roosevelt ärritus, kui NL ründas Soomet, sest venelased ei olnud kuulanud tema sõna. Ta oli alati rääkinud NL-ist kui rahuarmastavast riigist. See oli ka üks väheseid kordi, kus FDR sattus vastuollu oma vene-lembelise abikaasa Eleanoriga, kes oli väitnud, et tegelikult peab Soomet noomima, sest Soome olevat rünnanud N. Liitu. Eleanor sai „informatsiooni“ oma lähedaselt sõbralt, Nõukogude saadikult Maxim Litvinovilt.

Nii oleme tänulikud Roosevelti ärrituse eest, sest see andis omakorda tõuke Balti riikide mittetunnustamise deklaratsioonile. FDR ütles, et asjaga on kiire ning Welles ja Henderson saatsid teksti trükki ilma temaga uuesti konsulteerimata. Nii ilmus deklaratsioon mitte Roosevelti, vaid Wellesi allkirjaga. Wellesi enda peamine huvi oli USA välispoliitika nõue olla kooskõlas nn Stimsoni doktriiniga, mille alusel USA ei tunnusta sõjalise jõu kasutamise või selle ähvardamisega saavutatud territoriaalseid muutusi. See käis tollal Soome ja Balti riikide kohta ning uuemal ajal ka esimese Lahesõja kohta. Ühtlasi võimaldas MTD Balti diplomaatidel jääda oma kohtadele, millest oli kasu mitme aastakümne vältel.

President Truman oli kindlameelsem, Korea sõda aitas tal tajuda nõukogude ja kommunismi reaalsust. Moskva propagandal ei olnud enam varasemat edu. Lisaks sattus Moskva sõna tõsises mõttes MTD miini otsa.

Kui Moskva hakkas levitama lausvalet Baltimaade saatuse kohta, moodustasid Eesti, Läti ja Leedu põgenikest poliitikud USA-s oma keskorganisatsioone, et kindlamalt asuda Balti riikide huvide kaitsele. See oli esimene samm sukeldumisel Ameerika poliitikasse. Vahel tekitas see probleeme ja vastuolusid vanemate organisatsioonide põhikirjadega, mis tavaliselt olid hoidunud poliitikast. Sõjaeelsetele riigitegelastele ja diplomaatidele jääb see au, et nad lõid sihikindlate põhimõtetega organisatsioonid, mis püsivad tänaseni.

„Vanadele“ lisandusid varsti USA ülikoolid lõpetanud noored. Nad ei toonud mitte üksi värsket verd, vaid ka vajalikke muudatusi välisvõitlusse. Juhan Simonson, veidi hiljem Mäido Kari, Ylo Anson jmt kooskõlastasid Balti riikide huvid USA riigihuvidega. Olles üles kasvanud Ühendriikides ja saanud ameerika hariduse, said nad aru, kuidas kasutada USA poliitilist maastikku balti vabadusvõitluses. Nad kinnitasid, et USA ja Balti riikide väärtused ühtuvad. (See oli ka kõige tähtsam JBANCi väide NATO kampaanias.) Nüüd said USA poliitikud Baltimaade olukorrast paremini aru ja andsid olulise tõuke MTD veelgi kindlamale tähtsusele ja kasutamisele. Mis aga veelgi olulisem – eesti pagulaskond oli ühtsem kui kunagi varem.

Kolmel balti rahvusgrupil olid samad sihid, kuid varsti tuldi otsusele, et nende hääl on tugevam, kui töötatakse koos. Nii sündis 1961. a. Ühendatud Balti Ameerika Komitee (Joint Baltic American National Committee). Sellest ajast peale on JBANC/ÜBAK olnud ameerika baltlaste välispoliitiliseks hääleks Washingtonis koos haruorganisatsioonidega ja koostöös teiste balti gruppidega üle USA. Ta tegutses edukalt Balti riikide vabadusvõitluses läbi külma sõja ja oli pärast iseseisvumist mõjukaks teguriks liitumisel NATO-ga.

Oponente MTD-l peaaegu ei olnud, sest selle vastu oli võimatu sõdida. Ameerika baltlased tuletasid ennast ameerika poliitikutele meelde igal võimalusel. Baltlaste aktiivsuse tagajärjeks oli laviin Balti riike pooldavaid resolutsioone Kongressis, alustades külma sõja algusajaga, läbi laulva revolutsiooni ja NATO lobi, kuni toetuseni küberrünnakute aegadel. Resolutsioonides tuletati alati deklaratsiooni meelde. Tulemus oli, et Moskva väited mingist vabatahtlikust liitumisest naerdi välja. See tegi Moskvale rohkem halba kui head. (Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus