Vaba Eesti Sõnas ilmus mõni aeg tagasi Hellar Grabbi sulest üksikasjaline ja tänuväärne ülevaade suurest põgenemisest septembris 1944. Ta kirjeldab kaasakiskuvalt kogu tragöödiat, mis eesti rahvast tabas noil saatuslikel nädalatel. Kuna Hellar lahkus kodumaalt 20. septembril, siis lubatagu, et lisan tema kirjutisele omalt poolt mõnda juurde, sest minu viimaseks päevaks Eesti pinnal oli 25. september. Enne aga väike sissejuhatus.

Meie pere — isa, ema ja mina — põgenemisteekond algas Võrust 12. augustil 1944. Juba mõnda aega oli Petseri suunast kuulda kahurimürinat, kuid ikka loodeti mingile imele ega tahetud lahkuda, isegi mitte peale Petseri langemist. Üks saksa ohvitser ütles selle kohta, et „eestlased on parandamatud optimistid”. Ometi leidus ka kainet mõtlemist. Mäletan, kui meie naabrimees 6. juunil mu isale vaikselt ütles, et läänes oli alanud invasioon. Tema kuulas salaja välisraadiot ja tegi kuuldust õiged järeldused — juba nädal hiljem lahkus nende pere Saksamaa suunas. Isa laskis valmistada mitu vineerist kasti, kuhu pakkisime olulise kraami, et oleks kergem seda minekul kaasa võtta. Said välja võetud ka vastavad sõiduload. Nii olid ettevalmistused tehtud, aga…

Muidugi polnud meie ainukesed, kes lahkumisega viivitasid. On meeles hallipäine admiral Johan Pitka, kes augusti alguses Võrus, Tamula pargis, pikema kõnega esines, õhutades rahvast kodumaa eest võitlema ja kindlaks jääma. Kuulajaid oli suur hulk. Pitka tõi eeskujuks Vabadussõja, rõhutades, kuidas sõda võideti hoolimata puudulikust relvastusest. Tõsi küll, kuid nüüd oli olukord hoopis teine. Võitis see, kellel oli parem relvastus ja tehniline üleolek. Seda meil 1944. a enam polnud.

Saabus öö vastu 12. augustit, mis niipea ei unune. Vene lennukid pommitasid Võrut, süttisid mitmed majad ning linna idaosa kohale tõusis tulekuma. Hommikuni istusime aeda kaevatud kaitsekraavis. Aovalgel levis teade, et punaarmee on veel vaid kümmekond kilomeetrit eemal. Tänu tuttavale saksa sõdurile saime hommikul nende veoautos tulema. Viskasime kastid autole, ema krahmas veel nõutäie võid kaasa ja sõit algas, esialgu Valga suunas. Põgenemise vajaduses meil kahtlust polnud; mu ema ütles ikka, et tema läheb punaste eest maailma otsani kui vaja. Olid tal ju kogemused juba Vabadussõja ajast. Ta nimelt soris Rakveres 1919. a läbi kõik kommunistide poolt metsikult mõrvatute laibad, otsides oma isa. 1940—41 periood aina süvendas tema veendumust, ehkki mitmed ta kooliõed kommunismis midagi halba ei näinud.

Valgas peatusime isa sugulaste juures kaks ööd ja siis avanes võimalus sõita Viljandisse, kus oli 18. augustil jälle õnn leida veoauto, mis meid pika sõidu järel tõi õhtuks Tallinna, Kivimäele, kus elas mu tädi, ema õde.

Tädi korteris, elasime mitu nädalat suhteliselt rahulikult. Vähemalt minule, 16-aastasele noorukile, näis see nii. Käisin isegi Tallinnas kinos, loomaaias jm.

Septembri keskel oli meeleolu Tallinnas üsna ärev ning mida päev edasi, seda ebakindlamaks muutus kõik. Aimati, et lõpp on lähedal. Mu isa käis Tallinna sadamas laevasõidu võimalusi uurimas, kuid sinna me siiski ei läinud, sest vahepeal oli katkenud reeglipärane rongiühendus Tallinnaga. Isa pidi jalgsi sadamast tagasi tulema. Need olid päevad, mida Hellar oma loos kirjeldab. Nii jäime me esialgu äraootavale seisukohale.

21. septembril tormas mulle järsku trepil vastu mu tädimees (ja ristiisa), kol Juhan Vermet. Tema oli 2. Piirikaitserügemendi ülem, kuid pääses kuidagi peale eesti üksuste purustamist Ida-Eestist tulema. Mind nähes hüüdis ta: „Kas teie olete ikka veel siin!?” Ta lubas järgmisel hommikul meile järele saata veoauto.

Algas ängistav öö vastu 22. septembrit — Tallinna langemise kuupäev. Umbes kell 10 õhtul hakkasid Vene lennukid pommitama Nõmme piirkonda, ilmse sihiga tabada mööda Pärnu maanteed ja Vabaduse puiesteed voolavaid väeosi. Meie maja taha aeda oli ettenägelikult rajatud väike, kartulikeldri sarnane varjend. Seal me istusime terve öö, kuulates pommide lõhkemist. Üks pomm kukkus otse maja ette, purustades aknad ja tuues alla katusekivid. See pani ka meie varjendi rängalt võppuma. Kui vahepeal väljusime, oli ümberringi näha 4-5 suurt tulekahjut. Mõni tund hiljem hakkasid sakslased õhku laskma oma seadeldisi ja hooneid. Hiiu jaama juures leegitsesid mingid laod, samuti põles meie lähedal endine sõjaväe sanatooriumi hoone. Järgmisena lendas õhku Männiku laskemoonaladu ja Pääsküla poolt kostis tugevaid plahvatusi. Kõikjal põles, terve taevas oli punane. See oli õudne vaatepilt. Aovalgel tuikus tänavat mööda meie juurde purjus eesti sõdur. Tema jutu järgi olevat ta valve alla antud vene sõjavangid kõik minema jooksnud. Mis selle sõduri saatus oli, pole raske ette kujutada.

22. septembri varahommikul saabus tädimees väikese sõiduauto ja veoautoga. Tädi ja tema poeg surusid endid sõiduautosse, veoautole laoti kraam ning mina istusin koos oma vanematega kraami otsa. Tädimees katsus veel teisigi päästa, ja nii nad sidusid meie veoauto järele lähedusest leitud katkise sakslaste veoauto. Seda vedasime kuni Ellamaani, siis tuli ta maha jätta.

Kella 10 paiku sõitsime Kivimäelt välja Virtsu suunas, kus elasid sugulased. Pääsesime üle noatera, sest vene tankid olid juba Tallinnas. Kusagilt kõrgemalt oli näha Tallinna kohal suurt suitsumerd, mille keskel tõusid plahvatuste seenekujulised pilved. Maantee oli rahvast täis, inimesi seisis ka meeleheitlike gruppidena teeservas, otsides edasipääsemise võimalust. Meenub üks eesti sõdur, kes meile midagi karjus ja meid siis püssi palge pannes ähvardas. Ta õnneks siiski ei tulistanud.

Möödusime pikast vene sõjavangide kolonnist, keda saksa sõdurid edasi ajasid. Enne Lihulat purunes veoautol kumm. Õnneks oli tagavarakumm olemas, kuid õigete tööriistade puudumisel kulus vahetamiseks ligi kaks tundi. Pidevalt möödusid meist küll põgenikud, küll sõjaväelased. Mäletan meie ees sõitvat maastikuautot, mis vedas väikest tankitõrjekahurit. Selle küljes rippus surmani väsinud sõdur. Kusagil seisis suurem grupp eesti sõdureid, kes ilmselt kavatsesid siin venelastele vastupanu avaldada. Mis neist sai, ei tea.

Õhtuks jõudsime Virtsu lähedale. Sugulaste talus võeti meid soojalt vastu. Kuulasime raadios venelaste eestikeelset saadet. Selles loeti üles pikk rida asulaid ja linnu, mida nad olid sel päeval „vabastanud”.

Meid Virtsu toonud eesti sõdurid ilmselt plaanitsesid Eestisse võitlema jääda. Edasisõitu meil seega ei näinud olevat. Tädimehel õnnestus oma väikese sõiduautoga meid viimaks siiski tuua Virtsu sadamasse. Talusse jäi aga maha suurem osa meie kraamist. Virtsust viis praam Muhumaale ja sealt sõitis tädi pere edasi Kuressaarde. Meie jäime esialgu tee äärde istuma. Õnneks võttis meid üks veoauto peale ja 24. septembri hommikul olime meiegi Kuressaares.

Nüüd algas viimane vaatus. Roomassaare sadamast läks väike saksa mootorpurjekas Lätimaale, Vindavisse. Selle laoruumi suruti suurem hulk põgenikke, kaasa arvatud tädi pojaga ja meie kolm. Tädimees kui sõjaväelane kaasa sõita ei saanud ja ma mäletan tema kuju sadamasillal, kui laev teele asus. Kurb on seejuures asjaolu, et ehkki tal õnnestus Saksamaale pääseda (kus me teda jälle kohtasime), sattus ta sõja lõpul prantsuse tsooni. Sealt andsid prantslased teda venelastele välja. Läbi tohutute vintsutuste olevat ta hiljem tagasi Eestisse jõudnud, kuid suri seal 1960 ndatel aastatel. Mulle on see asjaolu eriliselt masendav, sest ainult tänu temale viibin mina praegu vabaduses. Ja ometi ei suutnud ta ennast päästa.

See oli 25. septembri hommikul, kui laevalael jälgisin Eesti ranniku udusse kadumist. Ei võinud siis arvata, et möödub 44 aastat, enne kui Eesti pinda jälle näen.

Meie ülejäänud teekond sarnaneb Hellar Grabbi omale. Vindavis viibisime paar päeva ning saime siis kohad transportlaevale „Lapland”. See sõitis välja 27. septembri hilisõhtul. Merel möllas torm. Selle ohvriks langesid paljud Rootsi suunas liikunud põgenikepaadid, meile aga oli torm õnneks, sest meid ei kimbutanud ei lennukid ega allveelaevad. 28. septembri pealelõunal jõudis laev Gotenhafeni. Põgenemisteekonna esimene järk oli seljataga.

Võiks lisada, et teistkordselt tundsime surmahirmu Saksamaal, kui Mecklenburgist, Rostocki ligidalt, 1. mail 1945 hakkasime lääne suunas jooksma, venelased kannul. Sel korral ei leidnud me mingit transporti ja tulime jalgsi umbes 75 miili, kuni jõudsime Lübecki läheduses ameerika vägedeni. See oli sama õudne teekond nagu taganemine Tallinnast. Hellar mainib raamatute saatust, kui ta asju kokku pakiti. Ka minul jäi tee äärde palju maha. Siiski, läbi mõlema põgenemise tulid minuga väikeses portfellis kaasa 1938. a välja antud “Väike entsüklopeedia” ja adm Johan Pitka mälestuste 4. köide „Orkaanis ja dzhunglis”. Need seisavad tänini mu raamaturiiulil. Kas pole elu imelik?

Märkmed: