Järjekordne kinnitus demokraatia näilisusest
Eestlased Eestis 28 Nov 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/11/40778_001.png
Varro Vooglaid
http://www.decivitate.ee/?news...
Eilne Pealtnägija paotas jälle pisut kaant avalikult saladuselt, et demokraatia Eestis on paras farss.

Nimelt valgustati Riigikogus juba poliitiliseks traditsiooniks saanud nn katuserahade jaotamise riitust, mille käigus jagavad parlamendiparteid miljoneid eurosid maksumaksjate raha, et seda siis oma äranägemist mööda oma liikmetele või nendega seotud ettevõtmistele edasi jagada.

Kogust sellest näotust probleemideringist saab teha terve rea olulisi järeldusi.

Esiteks nähtub siit tõsiasi, et parlamendierakondadele ei piisa sellest, et nad on oma võimulpüsimiseks kirjutanud endale täiesti ebademokraatlikul moel riigieelarvest välja iga-aastased miljonitesse eurodesse ulatuvad tegevustoetused. Lisaks sellele on peetud vajalikuks võtta hämaral, varjatud ja mahavaikutud moel igal aastal riigieelarvest välja veel miljoneid eurosid, mida vastavalt oma suvale erinevatele (ja sageli oma parteiga ühel või teisel moel seotud) ettevõtmistele jagada.

Teiseks on siin ilmne näide vanast reaalpoliitilise tehnoloogia alustõest, et võimu säilitamiseks on vaja jagada toetajatele hüvesid ning kui võimalik, muuta võimalikult suur osa ühiskonnast avaliku võimu heldusest sõltuvaks ja seeläbi ka truuks. "Kui te meid toetate, siis saate ehk järgmiselgi aastal palukese..."

Sama mudel toimib mitte ainult nn katuserahade jaotamisel, vaid sellele on mh allutatud ka riiklikult rahastatud kultuurisektor, mille taltsutamist ei tohi selle loomupärase võimukriitilisuse tõttu alahinnata (nagu Sirbi ümber toimuv kinnitab). Ja muidugi ei ole tõhusamat taltsutamise viisi kui rahuldamine ehk raha jaotamine. "Kui te väga palju ei kiru ega kritiseeri, siis saate ehk edaspidigi üht-teist…"

Kolmandaks nähtub nn katuserahade praktikast, et avaliku raha jaotamise ja kasutamise läbipaistvus ja toimimine võrdsetel alustel on ideaalid, millele vilistatakse otse poliitilise võimu keskmes, parlamendis. Asjade nii olles ei maksa muidugi imestada, kui seda tehakse ka ühiskondliku organisatsiooni madalamatel astmetel.

Neljandaks on sümptomaatiline, et ükski Riigikogu liige ei taha nn katuseraha jagamisest kaamera ees rääkida. Ent poliitikute soovimatusest kõnealust küsimusteringi kommenteerida nähtub, et nad teavad ka ise väga hästi, et tegemist on piinliku ettevõtmisega. Ometi ei kohku nad tagasi selle praktika jätkamisest aastast aastasse ehk toimimast viisil, mida teavad isegi olevat ebahüveline.

Viiendaks on tähelepanuväärne ka opositsiooni vaikimine. Ühelt poolt on koalitsioon selle sama nn katuserahaga opositsiooni suu kinni toppinud, andes sellest osa ka neile. Teiselt poolt loodavad opositsioonierakonnad tõenäoliselt sellele, et jälle võimule tulles on ju tore omada ka ise seda võimalust supipotist suuremat osa omatahtsi omadele laiali jagada. Pragmaatika par excellence.

Probleemi täiendav aspekt, millest Pealtnägija ei kõnelenud, seondub küsimusega sellest, kes kontrollib nn katuserahana laialijagatud vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Nagu mina asjast aru saan, ei jagata raha lihtsalt niisama, vaid (nt erinevate ministeeriumite eelarvest) ikka mingiteks projektideks. Aga kes kontrollib – või õigemini: kellel on huvi kontrollida – projektide korrektset elluviimist olukorras, kus on algusest peale teada, et projekti esitamine oli vaid ettekääne raha ülekandmiseks? Ehk teisisõnu on põhjust arvata, et kaugeltki mitte alati ei kasutata projektideks väljamakstud nn katuseraha viisil, mis projektist nähtub.

Kõige olulisem järeldus, mis antud loost nähtub, seisneb aga selles, mis on selge silmavaatega ja ideoloogiliselt hüpnotiseerimata inimestele niigi selge – demokraatia Eestis on paljuski illusoorne:

Absurdne häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem;
võimaluse puudumine parlamendiliikmeid tagasi kutsuda;
võimaluse puudumine kutsuda rahva poolt esile referendum;
pea mitte kunagi ühegi küsimuse rahvahääletusele panemine (mida on pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aastal tehtud vaid ühe korra, 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumiseks, ja siiski ammu ette langetatud otsusele ulatusliku valitsusepoolse propaganda abil pitseri saamiseks);
rahvaalgatuse õiguse puudumine;
presidendivalimistel osalemise võimaluse puudumine;
parlamendierakondade massiivne riiklik rahastamine ja nende seeläbi muude kodanikeühendustega radikaalsesse eelispositsiooni asetamine;
ametnikkonna ning haridus- ja kultuuriasutuste politiseerimine;
parteiliste huvide eelistamine ühise hüve suhtes ning parteihuvide põimumine ärihuvidega;
parlamendiparteide ideoloogiline ühepalgelisus ja tõsiste erimeelsuste puudumine suurtes küsimustes (riiklikust suveräänsusest ja oma rahast loobumine, globalistlikes vallutussõdades osalemine, sündimata laste tapmise riiklik rahastamine jne jne);
parlamendiliikmete iseseisvuse sisuline puudumine;
5% künnise abil uute poliitiliste jõudude parlamenti pürgimise väga keeruliseks muutmine;
absurdselt suure osa riigivõimu teostamist puuduvata informatsiooni salastamine;
poliit-tehnoloogiate abil valitsusekriitiliste protestiliikumiste lämmatamine (või koguni fabritseerimine ja kontrollimine);
maksumaksjate raha omavoliline ümberjagamine ja seeläbi parteitruuduse kasvatamine;
jne


– kõik see annab tunnistust mitte üksi demokraatia kriisist, vaid selle näilisusest.

Minu arvates on väga oluline see järjepidevalt ilma liigsete emotsioonidete, ent ausalt välja öelda ja mitte elada illusioonides, sest ei saa olla tervenemist ilma hüpnootilistest pettekujutelmadest vabanemata. Nagu Aleksandr Solženitsõn on öelnud oma kuulsas essees "Elagem ilma valeta!" – mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me tõe teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub see meile kõigile.

Vt seonduval teemal:

Varro Vooglaid, "See ei ole demokraatia", De Civitate, 13.03.2011
Markus Järvi ja Varro Vooglaid, "Objektiiv 3: Valimistest ja demokraatiast", De Civitate, 19.10.2013
Markus Järvi ja Varro Vooglaid, "Objektiiv 4: Kodanikuühiskonnast", De Civitate, 2.11.2013


10.10Mehelikkuse ABC – vastab dr Taylor Marshall | Taylor Marshall
05.10Objektiiv 2: räägime kampaaniast "Vanalinn lagast puhtaks!" | Markus Järvi & Varro Vooglaid
30.09Algab kampaania 'Vanalinn lagast puhtaks!' | SAPTK
23.09Kes tappis tegelikult nn homoõiguste ikooniks tõstetud Matthew Shepardi ja miks? | Varro Vooglaid
22.09Objektiiv 1 – ühiskonnas toimuvast kristlase pilgu läbi | Markus Järvi & Varro Vooglaid
21.09Peame vabanema paljude südant ja mõistust orjastavast äraviskamiskultuurist | Paavst Franciscus I
18.09Sündimata lapsed vajavad kaitset ennekõike Vabariigi Valitsuse eest | Varro Vooglaid
18.09Ühiskondliku arutelu ja vaba meedia illusioonist | Varro Vooglaid
18.09Meenutus De Civitate algusaegadest: Maskidest ja maskimeistrist | Adrian Bachmann
16.09Hiroshimast Süüriani ehk vaenlasest, kelle nime ei julgeta lausuda | John Pilger
Tihti näib, et ühiskondlikust arutelust on ausad ja omakasu-püüdmatud tõetaotlused kaotsi läinud; et poliitika on mandunud era- ja grupihuvide maksma-panemise vahendiks ning et avalik arutelu on asendunud avalikkusega manipuleerimisega.

De Civitate väljendab leppimatust sellega ning lähtub eesmärgist taasavastada ühise hüve kategooria kui kõikide ühiskonnaalaste arutelude tuum. Soovime otsida vastust küsimusele sellest, kuidas korraldada ühiskondlikku elu kooskõlas inimloomusega ja asjade loomuliku korraga.

Loe lähemalt De Civitatest
http://www.decivitate.ee/?news...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus