Kui septembrikuus Toronto poole teele asusin, see oli ühtlasi mu esimene sõit üle ookeani, oli hinges ärevust üksjagu. Kas selles multikultuurilises ja -keelses suurlinnas, kus eestlasigi enam kui 10 000, läheb üldse kellelegi korda, kuidas elavad eestlased Siberi külades?
Ühiseid puutepunkte otsides mõtlesin sellele, et esimesed eesti asukad Kanadas olid sarnaselt Siberisse rännanud eestlastega põlluharijad, kes igatsesid oma maad ja vabamat elu. Julgustavalt mõjus, et kohapeal oli ees Piret Noorhani, Tartu College’i Eesti Õppetöö Keskuse peaarhivaar, kes kogu selle ettevõtmise käima lükkas. Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia ühistööna valminud mahukas näitus „Siberi eestlased“ oli kenasti kohale jõudnud, tolliformaalsused aitas Piretil ületada Tartu College’i raamatupidaja Linda Karuks. Ingliskeelse teksti pärast polnud põhjust muretseda, selle oli toimetanud kanada-eestlane Alliki Arro. Eelseisvaid Siberi-üritusi olime „Eesti Elu“ lehekülgedel tutvustanud ning ajalehest sai toimuva kohta operatiivselt infot.
Näituse avamiseni oli parasjagu aega, et seitsmetunnisest ajavahest tingitud unetusega toime tulla ning veidike Kanada eestlaste ellu sisse elada. Tartu College’i ühiselamu plussiks on muidugi tema soodne asukoht. Nii tegin Toronto südalinnas varahommikusi jalutuskäike ja kui juhtumisi linnakaardile pilgu heitsin, küsis ikka mõni hoolitsevalt, kas ma vajan ehk abi. Meeldiv, et selles kultuuride paljuses oskavad inimesed üksteist märgata. Toronto ei mõjunud suurlinnana, tundus pigem rahulik ja turvaline. Põgus ringkäik Eesti Majas tõestas, et siin saab kõikjal eesti keelega hakkama, ka Toronto Eesti Pangas. Eestlasi on siin linnas tõesti uskumatult palju! Ja kui palju pakutakse võimalusi eesti kultuurist osa saada!
Näituse „Siberi eestlased“ ülespanekuks kulus paar-kolm päeva. Tartu College’i kitsad koridorid ei võimaldanud piltidega kaasasolevaid riputuskonkse kasutada, tekstid-fotod tuli kleepida tihedalt vastu krobelisi seinu. Piretiga vaatasime, kuhu mingit pilti või teksti riputada, põhilise töö tegi ära aga osavate kätega Taavi Tamtik. Tänu talle selle eest!
Enne näituse avamist oli minu jaoks omaette elamuseks kolledži presidendi Jaan Meri ja tema abikaasaga ettevõetud retk vene poodi nimega European Food, allpool venekeelne kiri “Dobroo požaalovat!” Ostjad suhtlesid seal müüjatega ladusas vene keeles ning poekesest hangitud vene kaup võimaldas tõesti näituse avamisel siberipärast kohvilauda pakkuda.
Siberi näituse avamine Tartu College tähtsaimal hooaja pidulikul avaüritusel, kus põhiettekande “Eestlaste väljarände ajaloost” pidas keeleteadlane dr Raimo Raag Uppsala ülikoolist – tõi ka näitusele piisavalt tähelepanu. Osalejad uurisid pilte ja juuresolevaid tekste ilmse huviga, esitasid küsimusi ning nii mõnedki lubasid näitusega hiljem põhjalikumalt tutvuda. „Siberi eestlased“ peaks edaspidi jõudma suurema avalikkuse ette, kõigepealt Robarts Library’sse, edaspidi ka teistesse Kanada ja Ameerika eestlaste keskustesse.
Andres Korjuse filmi vaatamine (Exitfilm, 2005) Eesti Maja Kristallsaalis kujunes märksa vabama õhustikuga meeleolukaks ja rahvarohkeks ürituseks. Sellest osasaamist pakuti ka kooliõpilastele, kes filmi lõppedes nentisid, et nende elu erineb Siberi külaelust ikka väga palju. Neile, kes end eesti keeles päris koduselt ei tunne, olid abiks inglisekeelsed subtiitrid. Ja palju tänu maja tehnikameestele: heli kostis ka saali kaugematesse nurkadesse. Küsimusi oli vaatajatel filmijärgselt päris palju, mis näitab, et see läks inimestele korda.
Tänu Aino Müllerbeckile sain näha, kuidas elatakse Ehatares ja Eesti Kodus. Üksjagu üllatas, et suurlinnas Torontos võib tunda end nagu elataks maal, aknast mets paistmas. Siberi eestlastest Ehatare ja Eesti Kodu rahvale rääkima kutsus mind Liisa Soots. Sealne vastuvõtt oli äärmiselt soe ja südamlik ning venis osalejate huvi ja küsimuste tõttu kavatsetust pea poole pikemaks.
Minule pakkus veel tõeliselt nauditava elamuse lugemisteatri „Ilutuli“ etendus minu koostatud ja toimetatud raamatu „Siberi eestlaste elud ja lood“ põhjal (Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lavastuse käsikiri Piret Noorhani). Kõik näitlejad: Ellen Valter, Eda Oja, Merli Tamtik ning Eerik Purje suutsid nendesse lugudesse üllatavalt hästi sisse elada, Siberi näituse pildid moodustasid ühtlasi lavakujunduse, heli- ja valgustus toetas kogu etendust! Suur aitäh kõigile!
Ja veel eriline tänu Kaja Telmetile Niagara elamuse ning võimaluse eest tutvuda St Jacobs’i küla ja Farmer’s marketiga.
Kui õhtuhämaruses Toronto lennuväljalt õhku tõusin, tundsin, et tahaksin nii Kanada kui siin elavate eestlastega taas kohtuda.
