Neile, kes armastavad lugemist, on maailma suurim raamatumess Maini äärses Frankfurtis täielik aaretekamber. 7500 väljapanijat esitlesid tänavu 171.000-l ruutmeetril üle 400.000 erineva teose. Lisaks organiseeriti rohkesti erinevaid üritusi ning külastajatel oli võimalik tutvuda poliitikute, autorite ja prominentidega. Näiteks pidas endine liiduminister Wolfgang Clement debati teemal „Kui suurt konkurentsi vajab koolitus?“; Debby Carman signeeris oma uusi lasteraamatuid ja saksa „feminismipaavst“ Alice Schwarzer andis enesekriitilise ülevaate oma 30-aastasest tööst naisteajakirjas Emma.
„Alfa-mobiilis“ said huvitunud teavet selle kohta, kuidas näeb välja tähtedeta maailm ehk kuidas õpetada neid, kes ei oska lugeda ja kirjutada. Saksa avalik-õiguslik telekanal ARD näitas mitmeid huvitavaid filme ja organiseeris köitvaid intervjuusid. Nii võiks kirjut ja põnevat programmi tsiteerida lõpmatuseni – ürituste taskuraamat oli 700 lk paksune.
Messi megasuurus ei tekitanud mingeid probleeme, organisatsioon toimis laitmatult. Hallide vahel sõitsid külastajate jalavaeva vähendamiseks minibussid; oli organiseeritud liiklus parkla ja hallide vahel. Kes raatsis osta endale näituse kataloogi (21 eurot), sai täieliku ülevaate kõikidest väljapanekutest. Targasti tegid need, kes olid end varakult päevapressis või messi kodulehel ilmunud info põhjal külaskäiguks ette valmistanud. Selle aasta näituse peakülaliseks oli Kataloonia, järgmisel aastal (15.-19. oktoober 2008) Türgi.
Eesti esindus Eesti oli messil esindatud 9 kirjastusega. Kaidi Urmet Eesti Kirjastuste Liidust (EKL) rääkis, et neile on osavõtt Frankfurdi messist tähtis, sest just siin sõlmitakse kõik tähtsamad lepingud. Müügidirektor kinnitas, et nad võivad jääda tänavuste tulemustega rahule. Huvi on tuntud eelkõige laste- ja kokaraamatute, kuid ka Mart Laari ajalooliste, saksa keelde tõlgitud miniteoste vastu. Üllatav, et värskele teosele Neeme Järvist ei pööratud suuremat tähelepanu. Selle põhjuseks võib olla raamatu soolane hind – 50 eurot, kuid ka fakt, et kirjastus ei teinud teosele messi poolt pakutavat tasuta reklaami. Siinkohal olgu visatud kivi mitmete Eestit tutvustavate ürituste kapsaaeda – eestlased ei ole tänaseni avastanud enda jaoks pressiosakondade töö tõhusust, mille kaudu informeeritakse meediat uutest teostest, autoritest ja võimalikest kohtumistest. Samuti peaks EKL enne messile saadetavate teoste väljavalimist kirjastusi informeerima, millised raamatud pakuksid huvi teiste maade kirjastusagentidele.
Pronksöö sündmuste taustal oli sel aastal hea valik tuua näitusele juba mainitud Mart Laari ajalooraamatud, samuti Mart Helme „Pronksöö sündmused“ ja Andres Herkeli „Vene mõistatus“, sest Aljosha eemaldamine leidis Kesk-Euroopas suurt vastukaja.
Moskva kirjastus Granitsa esitles lastele vene sõjakangelasi Venemaa kirjastused esitlesid Frankfurdis mitmeid erinevaid teoseid. Pakuti sõnaraamatuid, suurepärase kvaliteediga kunstiteoseid, nõukogude nostalgiat ja muidugi ka Gerhard Schörderi autobiograafia „Minu elu poliitikas“ venekeelset tõlget.
Kirjastus „Granitsa“ (Piir) pakkus lastele mõeldud kogumikku „Zashtshitniki zemli Russkoi“ (Venemaa kaitsjad), mille kaante vahele olid pandud piltidega illustreeritud õhukesed vene (nõukogude) kangelasi esitlevad raamatud: nende hulgas „Geroii molodogvardeitsõ“ (Noorte kaardiväelaste kangelased), „ „Zashtshitniki morskih granits“ (Merepiiride kaitsjad) jt. Kui uurisin, kas selliste (ajalugu ühepoolselt käsitlevate) raamatute pakkumine 1.-4. klassi lastele on mõttekas, sain väljaandjatelt vastuse: „Meil, täiskasvanutel, on juba väljakujunenud maailmapilt. Lastel seda veel pole, seetõttu peame neile selgitama, keda nad peavad tänama selle eest, et Venemaa on jäänud suureks ja võimsaks.“ Kõnealuste raamatute trükiarv on 10.000, kirjastuse esindaja sõnul on juba valminud 25.000-line lisatrükk.
Berkut ja selle kangelane Kirjanikuks hakanud KGB erilahingurühmas Berkut teeninud endine luuraja Viktor Malevanõi esitles messil oma raamatut „Berkut – MVD komandos“. Ajaloolane, kel on enda sõnul juurdepääs julgeoleku arhiividesse, on kogunud teosesse KGB spetsiaalrühma ajaloo, kus teenis juba tema isa. Ta ei teegi mingit saladust sellest, et N. Liit pani oma jala maha 1975. a Portugali võimu alt vabanenud Angoolas ainult nafta ja teemantide tõttu. Kuigi ametlikult kirjutati 1994. a alla rahulepingule, oli ÜRO peasekretär Kofi Annan 4 aastat hiljem sunnitud tunnistama, et rahuprotsess on ebaõnnestunud. Juba külma sõja ajal toimetas N. Liit relvi Angoola MPLA-valitsusele ja ka tänapäeval on Kreml igati valmis seda Aafrika riiki sõjaliselt abistama. 7 aastat tagasi kirjutasid mõlema maa poliitikud alla majandusliku abi bilateraalsele leppele, mis tegelikkuses tähendab teemantide väljapressimist. On teada, et Lev Levievi juhatusel eksporditakse riigist välja vääriskivisid ühe miljardi USD ulatuses; Iisraeli ärimees on Venemaal lihvitud teemantide suurim produtsent. Kuna väärtuslike maavarade eest makstakse (saladuskatte all) relvadega, siis pole ime, et õitsva äri puhul pole kellelgi soovi sõda lõpetada.
Saksamaale õppima tulijatele Manuel J. Hartung on kirjutanud toreda raamatu „Der Uni-Roman“ (Ülikooli romaan), kus ta kirjeldab elu Saksamaa alma materites. 200 põnevat lehekülge peaksid pakkuma huvi ka neile, kes kavatsevad tulevikus tulla õppima siinsetesse ülikoolidesse. Romaani peakangelane, Bonni tudeerima tulnud Markus kirjeldab humoorikalt oma kogemusi kõrgkooli täistuubitud loengusaalides, tudengipidudel, samuti kokkupuuteid igavate ja nördinud dotsentidega ning neidudega, kes teadmiste asemel otsivad endale hoopis meest.
