Eesti rahvuslik ärkamisaeg kulmineerus aastatel 1860 – 1880, hõlmates ka esimese eestlaste üldlaulupeo 1869 ning selle peamiste organiseerijate ja kandjate – Johan Voldemar Jannseni ja Carl Robert Jakobsoni – aatelise elutöö. Esimese üldlaulupeo elamuse tähtsus seisneb meie rahvusideoloogia arendamises ning laulupidude traditsiooni loomises. Selle ülimalt rahvusliku ürituse kordamineku viisid hädaohtu, kuid õnneks mitte õnnetusse, Jannseni ja Jakobsoni isiklikud vastuolud.

J. V. Jannsen oli meie esimese üldlaulupeo mõtte algataja ja ka peo energiline läbiviija. Ta sündis 1819 Vana-Vändra vallas möldri pojana, ning olles juba noorelt huvitatud muusikast, vanarahvalugudest ja kirjandusest, sai ta 19aastaselt Vändra köstriks. Hiljem hakati tema Perno Postimehes esimest korda sõna „maarahva“ asemel kasutama sõna „eestlased“. 1863 siirdus Jannsen Tartusse, kus hakkas välja andma ajalehte Eesti Postimees, milles väljendus üha suuremal määral tema eestimeelne rahvusideoloogia. Kuigi Tartus levis kuulujutte, et Jannsen on saksa aadli poolt ära ostetud, kirjutas ta julgelt ümberrahvastumise vastu : „Eesti mees! Jää igas riides ja iga nime all Eesti meheks, siis oled aus mees ka oma rahva ees !“ Aastal 1865 oli Jannsen asutanud muusika- ning näitemänguseltsi „Vanemuine“, millest sai laulupeo juhtiv organisatsioon. Meie esimene üldlaulupidu toimus Tartus 18. juunil 1869.

Süüdistus, et Jannsen tegi koostööd saksa kohalike „võimumeestega“, ei olnud vale, kuigi need „võimumehed“ olid peamiselt saksa koolmeistrid ja kirikuõpetajad , kes oma patrooniseisusest meelitatuina peo kordaminekule ka meelsasti kaasa aitasid. Küll pidasid mõned ringkonnad, aga ka Jakobson, paljusid Jannseni poolt valitud koorilaule saksapäraseiks ning tervet pidu saksalikuks. Kuid eesti koorilaule oli tollal veel vähe ning Jannsen töötas edasi, kuna ta oli apoliitiline mees ja rahuarmastava iseloomuga, kes püüdis maarahva olukorda parandada hariduse läbi.

Kuigi üldlaulupeo korraldamise mõtte oli tõstatanud Jannsen, oli tal abilisi ja aatekaaslasi, kelledest üks mõjukamaid oli Jakobson. C. R. Jakobson sündis Tartus 1841, veetis lapsepõlve Tormas, kus ta isa oli kihelkonnakooli õpetaja, ning rühkides hariduse poole, sai temast Peterburis 1865. a. gümnaasiumi saksa keele ja kirjanduse ülemkooli õpetaja. Ta kirjutas õpikuid ja noodiraamatuid, viimaseid eesti viisidele ning tegi kaastööd Eesti Postimehele, olles seega Jannseni kaastööline. Kuid aasta enne üldlaulupidu muutus Jakobsoni vahekord Jannseniga külmaks. Põhjuseks oli, et Jannsen võttis laulupeo kavasse üha rohkem saksa laule, kuna aga Jakobson tahtis saksa viiside asemel, või vähemalt kõrval, kuulda algupäraseid eesti ja soome laule. Ta tutvus soome heliloojate töödega, saates mõned neist Valga seminari muusikaõpetajale A. Saebelmannile.

Saebelmann oli just kirjutanud muusika Koidula luuletusele „Mu isamaa on minu arm“. Jakobsoni õhutas see suurt menu pälviv töö väga ning ta hakkas nõudma üha rohkem eesti laule laulupeo programmi. Ka Saebelmann oli tiivustatud oma töö edust ning ta kirjutas ühe veelgi mõjuvama, siiani armsaks peetava laulu „Sind surmani“. Jakobson mõistis, kuivõrd eestipärasem võiks laulupidu olla. Aprillis 1869 muutus ta otse laulupeo ning Jannseni vastaseks, olles veendunud, et laulupidu on vaid sakslaste propagandistlik ettevõtmine.

Sama aasta 26. märtsil oli pühitsetud Tartus suurejooneliselt nn. „Priiusepäeva“, st. 1819. a. tsaar Aleksander I poolt Euroopa eeskujul kehtestatud seadusi, millega lasti talurahvas järk-järgult pärisorjusest vabaks. Mõisnikud ja saksa pastorid püüdsid vanadest pärisorjuse põhimõtteist päästa enda kasuks nii palju kui võimalik, mistõttu talurahva olukord paranemise asemel tegelikult halvenes. Milleks meile „priiust“ kiitev saksapärane üldlaulupidu, küsis Jakobson, kes tõmbus nüüd eemale laulupeo eeltöödest. Jannsen aga toonitas, et pärisorjusest vabanemine on siiski teinud head eesti rahvale, aidates rahvast üksmeele ja ärkamise poole, ning et laulupidu toimub rahva vabal tahtel.

Vaatamata Jakobsoni vastuseisule oli tema panus peo läbiviimisel olnud tähelepanuväärne, peamiselt peokava rahvuspärase muusika osas. Jakobson oli külalisena laulupeol, ta nägi rahva ootusrikast valmisolekut ja võitlusvaimu, mille kohta ta kirjutas: „Igale pealtvaatajale surus see sisse veendumuse, et eesti rahva tulevik pole mitte päriselt lootusetu!” Siiski võime öelda, et kuigi esimene Eesti üldlaulupidu 1869. a. ei olnud Laulev Revolutsioon 1988, oli see võimas Laulev Demonstratsioon rahva ühisest tahtest ühte kuuluda. Enneolematu suurüritus kujunes 3-päevaseks eestlaste peoks, millest sündis laulupidude traditsioon, see on kestnud siiani ja jätkub ka tulevikus.

--------------------

Viited :
[1] R. Põldmäe. Esimene Eesti üldlaulupidu. Tallinn 1969
[2] M. Ojamaa, A. ja T. Varmas. Eesti ajalugu. Stockholm 1946
[3] E. Uustalu. The History of Estonian People. London 1952
[4] M. Puhvel. Symbol of Dawn
[5] Vikipeedia – vaba entsüklopeedia

Märkmed: