Hea sõbra ja Ameerika Hääle (AH) endise Eesti osakonna juhataja Karl Laantee hiiglaslik, paar-kolm aastakümmet vana Buick, Tartu tänavate imeloom, liikus läbi Lõuna-Eesti tolmuste teede, ikka Läti piiri poole.
Karl oli ette helistanud Metsavennale, et üks Ederma-nimeline ajakirjanik Ameerikast soovib temaga teha intervjuud. Vastus oli, et hea meelega. Kali ootab. .
Juulikuu 1999 oli Eestis palav. Mitte küll nii hull kui Washingtoni ümbruses, aga küllaltki kuum. Pealegi, Buicki õhujahutus ei töötanud. Peatusime Võrus, et leida kehakarastust. Kui aga pargitud auto juurde tagasi jõudsime, ei käivitanud Karli ainus võti mootorit. Võti oli kulunud, hambad puha läinud. Noomisin, et oleks ikka pidanud ka varuvõti olema. Polnud muud teha, kui läbi jalutada Võru tänavad ja otsida lukkseppa. Leidsimegi. Ta võttis Karli võtme ja kutsus meid poole tunni pärast tagasi. Uus võti käivitas mootori ilma probleemita.
Sõit Mõniste poole oli haruldane. Tihedad Lõuna-Eesti põlismetsad... Vaimusilma ette kerkisid pildid punkritest, kus Eesti mehed pidid ennast kaitsma tõeliste bandiitide vastu. Tean ühte lahingut Virunurmel, Virumaal, kus üks mu isa õpilane koos kolme kaaslasega saatis KGB põrgusse terve kompanii, enne kui järelejäänud leidsid korstna ja viskasid sealt sisse käsigranaadi.
Metsavenna talu tuli veidi otsida, kuid seal selle omanik seisis ja ootas – ühe käega. Vasak oli juba ammu metsalahingute tõttu amputeeritud. Kerge naeratus väga tõsises näos. Pakkus istet oma väikese talu söögitoas – majas, mis oli kuulunud tema kadunud abikaasale. Olime Udumäel, Saru külas, Mõniste vallas, Võrumaal.
Istusime söögilauas teineteise vastas – Metsavend ja mina. Karl Laantee oli laua otsas ja kuulas pealt. Laual oli kaks „makki“ – üks minu ja teine Metsavenna oma.
Järgnes väga pikk usutlus, mis ilmus paar nädalat hiljem Vaba Eesti Sõnas. Pidin samapalju ruumipuudusel välja jätma. Kui me Karliga Tartu poole tagasi sõitsime, küsis ta, kas ma olin selleks intervjuuks põhjalikult ette valmistanud, sest talle näis nii. Vastasin, et üldse mitte. Tõsi, ma olen ette valmistanud intervjuusid kangemate meestegagi. Kuid see oli mehega, kes tundis ajalugu ja päevauudiseid paremini kui mõni teine, kes puikles ja keerutas. Metsavend oli oma vastustes kiire, otsekohene ja lakooniline. Minu küsimused voolasid lihtsalt välja tema vastustest.
Ainult ühes asjas läks vaidluseks. Metsavend kinnitas, et tema oli oma kõrvaga kuulnud AH-st, et Ameerika lubas Eestile appi tulla, aga ei pidanud oma sõna. Seda olin ma ise uurinud, olles töötanud AH-s ja infoagentuuris 33 aastat. USA ei andnud ega edastanud kunagi sellist lubadust. Oli kindlasti intervjuusid, kus küsitletud avaldasid sellekohast lootust, kuid see ei olnud ametlik poliitika.
Siin pole koht arutada, kas USA poliitika oli õige, vale, paratamatu vmt. Sellest olen kirjutanud terveid artikleid mujal. Kuid ma saan aru, et metsavennad võisid oma raskes olukorras kuulda seda, mida nad lootsid.
See oli huvitav intervjuu. Mitte sellepärast, et mina selles osalesin, vaid et selles oli Eesti minevikku, olevikku ja tulevikku. Oli eestlust, oli kangekaelsust.
Kolm aastat hiljem, novembris 2002, sain Metsavennalt kirja, kus ta tuletas meelde meie kohtumist. Ta oli nördinud vaba Eesti ajakirjanduse üle ja sellest, et eesti meeste vabadusvõitlusest II maailmasõjas räägiti kui „tarbetust avantüürist.“ Metsavend ütles, et „vaevalt on teil julgust ja võimalust minu kirja avaldada“. Ta nimetas selles ka Pärnu samba äraviimist ettekäändel, et see oli „võõras mundris“. Metsavend nagu karjatas: „Aga mis mundris seisab vene vallutaja Tallinnas Tõnismäel?“
Ma vastasin, et tema kiri avaldati. Ja mul on hea meel, et Metsavend nägi veel Tõnismäe häbipleki ärakoristamist.
Sa olid tubli Eesti mees, Alfred Käärmann! Legendaarne vabadusvõitleja. Rahvuslane, kes kunagi ei alistunud. Sinusuguseid oli ja on siiski palju. Eestis ja välismaal on küllalt neid, kes mäletavad Sind.
Puhka rahus
