JAANUS PIIRSALU: Ohjeldamatu korruptsioon Eestis? EPLO
Arvamus 23 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Jaanus Piirsalu
Mina ei tea, mis on tõde n-ö Burkhardti juhtumis. Kuni pole tõendatud vastupidist, tuleb süütuse printsiibist lähtudes uskuda Reformierakonda. Samas – ma ei usalda eriti ühegi poliitiku sõnu selles skandaalis, ka mitte peaministri omi.

Usaldamatuse põhjus on poliitikute ja ärimeeste huvide järjest suurem põimumine. Ja kahju küll, aga Eesti poliitikute ja ärimeeste poolmafioossed suhted paistavad silma ka mujal.

Ma ei mäleta, et maailma kõige hinnatum majandusajakiri ning Euroopa poliitilise eliidi lemmikajakiri The Economist oleks Eestit nii karmilt kohelnud, nagu nad kirjutasid oma viimases numbris.

Lugu pealkirjaga “Ootamatu minevik” puudutas küll peamiselt Tõnismäe monumenti ning selle ümber toimuvat, aga loo lõpetas Economist selliselt: “Eestis peaks olema tegelikult palju muid asju, millele poliitikud võiksid oma tähelepanu pöörata (pronkssõduri asemel – toim). Vaadake kas või kahtlustusi Eesti Raudtee taasriigistamise ümber, ohjeldamatut (rampant inglise k) korruptsiooni valitsuses, ksenofoobilisi migratsiooniseadusi ja naeruväärset lühinägelikkust parteide poliitikas. Patriotism ei pruugi alati olla alatuse, põhimõttelageduse varjupaik, kuid see võimaldab sobivat maskeeringut.”

Ja me võime Eestis vaidlema jäädagi, kas Economistil (või näiteks Burkhardtil) on õigus või mitte. Sellest pole kasu, sest tähtis on see, et Economistil on jäänud Eestist selline mulje ja nad on sellise mulje vahendanud Euroopa arvamusliidritele. Ja see mulje on tekkinud praeguse valitsuse ajal. (Muide, Briti kvaliteetleht Daily Telegraph nimetas 17. jaanuaril Eesti praegust, Reformierakonna juhitavat valitsust vasakpoolseks...)

Mille üle te imestate?

USA raudteeärimehe Ed Burkhardti altkäemaksusüüdistuste kohta ei saa me tõenäoliselt kunagi teada tõde, sest pole lihtsalt tõendeid. See on kõigile asjaosalistele teada. See, mis praegu käib, on kõigi osapoolte stiilipuhas valimiste-eelne retoorika.

Minu arvates on oluline, et kui selline juhtum, nagu Burkhardt kirjeldas, oleks ka päriselt juhtunud, siis ei üllataks see – olgem ausad – põhimõtteliselt kedagi.

Kui unustada see summa – üks miljon eurot – siis selliseid jutuajamisi, et “kui te maksate meie erakonnale sellise ja sellise summa, siis me toetame teie soovi”, on pidanud ju eranditult kõik erakonnad. Täpsustan siiski: kõik praegu riigikogus istuvad erakonnad. See on ju teile – Reformierakonnale, Keskerakonnale, Rahvaliidule, Isamaaliidule ja Res Publicale ning sotsiaaldemokraatidele – kõigile olnud aastaid rutiin.

Taasiseseisvuse alguses käis ärimeestelt raha küsimine veelgi robustsemalt kui praegu (lugege kas või Tarmo Vahteri lugusid Eesti Ekspressist), ainult et summad olid üüratult väiksemad.

Küsimus on: kust alates paistavad parteide rahaküsimised inetud ja keelatud? Kust alates on see pistis ja kuhu maani on see annetus? Mis eristab pistist annetusest? Jah, sellel on juriidiline vahe, aga kas ka sisuline? Kas annetus on legaliseeritud pistis poliitikutele?

Võib-olla küsis tubli reformierakondlane annetust, aga ärimehed said aru, et küsiti pistist?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus