Etteruttavalt pean nentima, et see oli suurepärane teatriõhtu. Pforzheimi Linnateatri saal oli puupüsti täis külastajaid, kes tänasid tormise aplausi ja braavo-hüüetega nelja näitleja esitust.

Jaan Tätte draamat „Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest“, mille saksa keelest on tõlkinud Irja Grönholm, mängitakse juba mitmeid aastaid saksa teatrilavadel. Nüüd oli ka kullaseppade linnaks kutsutud Pforzheimi publikul võimalus arutada näidendi keskset küsimust – kas raha või armastus?

Loo sisu on lühidalt järgmine: peole kutsutud noorpaar eksib metsas ära. Läbimärgadena saabuvad nad üksiku Osvaldi metsamajakesse, paludes sealt peavarju. Vanamees tunneb Laura ära, ta on näinud noore naise fotot ühes ajakirjas ning armunud temasse. Nüüd seisab unelmate daam küll tema ees, kuid koos oma kihlatuga. Kuidas saada mehest lahti? Erak teeb Rolandile fataalse ettepaneku, ta pakub armunud noormehele Laura eest miljon dollarit ning neiule endale, juhul kui ta nõustub jääma tema, Osvaldi juurde, kolm miljonit. Kas hull erak soovib noorpaari proovile panna? Kas armunud suudavad raha ahvatlusele vastu hakata?

Eesti autori, laulja ja näitleja Jaan Tätte debüüt näidend, mille keskpunktis on kolm inimest ja neli miljonit dollarit, algab nagu õuduslugu. Siis muutub draama muinasjutuks, milles mängib peaosa Osvaldi soove täitev kuldkala. Kogu see farss areneb omakorda edasi kriminaallooks.

Autori sõnutsi kirjutas ta näidendi, kuna vajas raha. See on lugu inimestevahelistest suhetest, mis teevad sündmustiku arenedes üllatuslikke pöördeid. Teatritüki figuurid on mängijad, keda tõukab tagant igatsus õnne järele. Peale eraku rahapakkumist muutuvad seni oma eluga rahul olnud armunute väärtushinnangud ning õnn on saanud materiaalse läike. Noored inimesed ripuvad nagu bungee-köiel ja peavad otsustama – kas raha või armastus. Mõlemad, Laura ja Roland avastavad endas uusi emotsioone – rahaahnuse ja jõhkruse. Näidendi ootamatud sündmused, samuti ka näitlejate suurepärane mäng hoiavad vaatajat etenduse lõpuni põnevil.

Werner Klockow (Osvald) mängib usutavalt hullu vanameest, kes igatseb üksinduses armastuse ja romantika järele, arvates, et kõik — ka sügavad tunded ja poolehoid — on rahaga ostetavad. Ka teised peaosatäitjad, Genoveva Meyer (rahaahne Laura) ja Michael Meichssner (karjäärimees Roland) näitlevad hästi, neile ei tekita mingit probleemi kehastada esiteks armunuid, kes peale Osvaldi ettepanekut muutuvad külmavereliselt kalkureerivaks paariks. Selleks, et saada kätte eraku raha, ei põrkuks Laura ja Roland isegi tagasi mõrvast.

Etenduse lõpus oli mul võimalus vestelda Genoveva Meyeri (Laura) ja dramaturg Frank Wilmesega. Näitlejanna kinnitas, et kogu ansambel esines suurima rõõmuga Jaan Tätte näidendis. „Saksa publik võttis loo väga hästi vastu, etendus oli iga kord vähemalt 80 protsenti välja müüdud. Nüüd, peale viimast etendust on meil isegi kahju, et peame Osvaldi majakesest lahkuma,“ rääkis Meyer.

Miks just Jaan Tätte näidend, küsisin Frank Wilmeselt? „See näidend ei ole sugugi mitte ainult Eestis aktuaalne. Vanade väärtushinnangute kadumine on maailma globaalne probleem ning ka Saksamaal mängib raha inimsuhetes üha suuremat rolli, igaüks soovib pääseda lihapoti juurde,“ tõdes Wilmes ja jätkas: „Saksa publiku jaoks muutsime me küll teksti vähekene arusaadavamaks. Paistab, et see meil ka õnnestus, sest publik elas iga kord dialoogidele elavalt kaasa.“ Tõepoolest, võisin ise tõdeda, et vaatajad said hea kontakti nii näitlejate kui ka draama sõnumiga. Komplimendid nii autorile kui ka näitlejatele!

Märkmed: